*
MIS REVALIS VEEL TEHTI
Liza
käis Helmuthi ja Franziga promeneerimas.
Kuigi ta alguses ei tahtnud. Sest need
ta vanema venna Alexi sõbrad
olid tema arust täiega nõmedad.
Aga igav oli ka. Ja üksi teda kuhugi ei lastud.
Ka Kadriorg oli tema arust nõme.
Franzil tuli idee Lizale vabrikut näidata.
Nad võtsid voorimehe ja sõitsid Koplisse.
Vene-Balti laevatehas, tume meri, töölised,
kes videvikus
auruvile kaikudes väljusid voorina väravast,
ajasid Lizale hirmu peale.
Aga ta ei näidanud seda välja.
Ta hoopis ehmatas ühte lapsega töölisnaist,
andes talle viiskümmend kopikat.
Selle peale ta ise punastas. Ja vihastas
Helmuthi peale. Tema arust
jõllitas Helmuth teda nagu loll.
Aga Franz tegi head nalja ja neil oli kokkuvõttes
päris lahe.
Muide selline konstellatsioon;
kaks poissi ja tüdruk,
oli juba tol ajal levinud.
Franzile meeldis Helmuth, Helmuthile Liza
ja Liza meelest
oli Helmuth nõme ja Franz naljakas.
Tegelikult oli ta õhtul päris heas tujus.
Mamma
käis teisel päeval koos Lizaga šoppamas.
(Sellist sõna muidugi ei tuntud. Käidi ärides.)
Nad olid ära leppinud. Või rahu teinud.
Liza meelest oli küll ärides käimine tühine ja madal,
aga tegelikult talle täitsa meeldis see kevadhoojaks
ostetud kübar, väga lihtne, Meyeri juurest,
kaup otse Pariisist, tuvihall vilt,
ilma kaunistusteta,
aga sama kallis
kui need sulgede ja lindudega,
mida enam keegi ei kanna.
Ka ekleer maitses Lizale seekord täitsa hästi.
Aga kui tal meelde tuli,
muutus ta pilk
taas melanhoolseks.
Mamma ostis endale
uhkema ja odavama kübara,
sest see viimane mood, kus midagi pole,
oli tema meelest naeruväärt,
ja ühed kindad.
Ja siis selle lugemislambi,
kus petrool põleb erilise uue tehnoloogia järgi
ja annab valgust nagu kõige moodsamates
gaasilampides.
Lisaks veel ostis ta raamatukaupmehe juurest
viis uut järjeromaani, kokku
viieteistkümnes köites.
Seejärel hakkas ta
koju igatsema.
Tegelikult kõik hakkasid.
Mari
jõudis siiski veel enne tagasisõitu
käia Kalamajas oma kaugelt sugulase Leenu pool,
kes oli tulnud linna juba aastate eest
ja saanud vene mehe.
Mees käis Laevatehases tööl,
jõi pühapäeviti ennast täis
ja peksis Leenut.
Neil oli kolm last.
Mari oli kõigile kindad kudunud.
Ta ostis ka suhkrukringleid.
Leenu ei pakkunud midagi,
aga Mari selle pärast ei pahandanud,
sest linnas on ju iga kopikas arvel!
Mari ostis tagasiteel
veel suhkrukringleid, Antonile.
Ta teadis, et vanamees armastab neid tegelikult,
kuigi pahandab, et sellise tühja asja peale
raha on raisatud.
*
MIS REVALIS VEEL TEHTI
Liza
käis Helmuthi ja Franziga promeneerimas.
Kuigi ta alguses ei tahtnud. Sest need
ta vanema venna Alexi sõbrad
olid tema arust täiega nõmedad.
Aga igav oli ka. Ja üksi teda kuhugi ei lastud.
Ka Kadriorg oli tema arust nõme.
Franzil tuli idee Lizale vabrikut näidata.
Nad võtsid voorimehe ja sõitsid Koplisse.
Vene-Balti laevatehas, tume meri, töölised,
kes videvikus
auruvile kaikudes väljusid voorina väravast,
ajasid Lizale hirmu peale.
Aga ta ei näidanud seda välja.
Ta hoopis ehmatas ühte lapsega töölisnaist,
andes talle viiskümmend kopikat.
Selle peale ta ise punastas. Ja vihastas
Helmuthi peale. Tema arust
jõllitas Helmuth teda nagu loll.
Aga Franz tegi head nalja ja neil oli kokkuvõttes
päris lahe.
Muide selline konstellatsioon;
kaks poissi ja tüdruk,
oli juba tol ajal levinud.
Franzile meeldis Helmuth, Helmuthile Liza
ja Liza meelest
oli Helmuth nõme ja Franz naljakas.
Tegelikult oli ta õhtul päris heas tujus.
Mamma
käis teisel päeval koos Lizaga šoppamas.
(Sellist sõna muidugi ei tuntud. Käidi ärides.)
Nad olid ära leppinud. Või rahu teinud.
Liza meelest oli küll ärides käimine tühine ja madal,
aga tegelikult talle täitsa meeldis see kevadhoojaks
ostetud kübar, väga lihtne, Meyeri juurest,
kaup otse Pariisist, tuvihall vilt,
ilma kaunistusteta,
aga sama kallis
kui need sulgede ja lindudega,
mida enam keegi ei kanna.
Ka ekleer maitses Lizale seekord täitsa hästi.
Aga kui tal meelde tuli,
muutus ta pilk
taas melanhoolseks.
Mamma ostis endale
uhkema ja odavama kübara,
sest see viimane mood, kus midagi pole,
oli tema meelest naeruväärt,
ja ühed kindad.
Ja siis selle lugemislambi,
kus petrool põleb erilise uue tehnoloogia järgi
ja annab valgust nagu kõige moodsamates
gaasilampides.
Lisaks veel ostis ta raamatukaupmehe juurest
viis uut järjeromaani, kokku
viieteistkümnes köites.
Seejärel hakkas ta
koju igatsema.
Tegelikult kõik hakkasid.
Mari
jõudis siiski veel enne tagasisõitu
käia Kalamajas oma kaugelt sugulase Leenu pool,
kes oli tulnud linna juba aastate eest
ja saanud vene mehe.
Mees käis Laevatehases tööl,
jõi pühapäeviti ennast täis
ja peksis Leenut.
Neil oli kolm last.
Mari oli kõigile kindad kudunud.
Ta ostis ka suhkrukringleid.
Leenu ei pakkunud midagi,
aga Mari selle pärast ei pahandanud,
sest linnas on ju iga kopikas arvel!
Mari ostis tagasiteel
veel suhkrukringleid, Antonile.
Ta teadis, et vanamees armastab neid tegelikult,
kuigi pahandab, et sellise tühja asja peale
raha on raisatud.
*
Mari ja Leenu istusid eesti kirjanduse ajaloo loengus. Õppejõud rääkis paljudest toredatest asjadest. Peamiselt igasugu inimestest. Mõni rohkem, mõni vähem teada-tuntud. Rääkis ka ühest mehest, kelle nime ja loomingu juures oli viide tema blogile.
ReplyDeleteKuna Mari tahab kergelt läbi ajada ja vanamoelised pliiats ning paber talle loengute konspekteerimiseks liialt paljunõudvad tunduvad, oli tal täna (nagu ka kõigil eelmistelgi kordadel) kaasas sülearvuti, peenema nimega rüperaal. Loomulikult kasutas Mari juhust ja kiikas viidatud leheküljele. Talle avanes tuttavlik pilt. Mari endagi blogi taust oli samasugune. Aga see on praegu vähetähtis fakt.
Mari hakkas uurima, millest see küllaltki teada-tuntud mees oma blogis kirjutab. Alguses tundus, et ta ei kirjutagi midagi. Et tema sõnad väljenduvad fotodes. Kuid siis jõudis Mari ka tekstideni. Kuni korraga....
... seisis tema ees tekst pealkirjaga "Mari".
Suurem veel oli Mari üllatus, kui ta märkas ka teist tuttavat nime - Leenu. Mari müksas tema kõrval istunud Leenut ja näitas talle oma leidu. Marit ja Leenut ajas see leid kangesti naerma.
Sest ei olnud ju võimalik, et keegi kirjutas mingitest muudest inimestest nende nimede all!
:)