Alevi ukseesised

Temal muidugi mingit ukseesist ei ole.

Elab lihtsalt. Alevi servas, järve kaldal.

Mille inimesed on kenasti kaevanud.

Ja tema niisamuti.

Aga et floristika ei ununeks:
soo-neiuvaip, Epipactis palustris.

J.-Jaani. Ei tea, kelle ukseesine see on olnud.


Aleviplatsil.

Kirikus.

Ja tema ukseesine on see juba varsti täpselt 230 aastat.

Väljas ei käi. Ei tea, kas Püha Anna on ikka kenasti

fraki küljes? Aga mis ma ikka tögan.

Lihtsalt, see Püha Anna (orden) on vene kirjanduses

tihti selline naljanumber. Et kellel on ja kellel veel pole.

Aga kui sellest uksest sisse lähed, siis on ju tegelikult -

ükskõik.

Ja mõni vist on kartnud sealt jälle välja tulla.

Kohe rauast lasknud teha teise.

Aga ka kena ukseesine.

Ristija Johannese ukseesine.

Hüüdja hääl kõrves.

Parandage meelt.

Sest kunagi ei tea.

Maalritädi lasi mind sisse sinna, Ristija-Johannese poole.

Lõi küll korra kartma, kaamerat: äkki olen ajakirjanik.

Rahustasin: pole.

Aga sellest hauaplaadist-igavikuuksest

on palju jalgu üle käinud.

Pidi olema nii plaanitud, kui kiriku eeskotta maeti.
Armastas rahvast?

Rahva juures. Nüüd.
Kena verandapealne.
Pikk tn.

Ja veel kenam ukseesine neil.

Kaevuga.

Ja ka kena ukseesine. Poerahva oma.

Ikka Pikk tn. See on tõesti pikk.

Algab Orina mõisa ja E-piima juurest,

kus kunagi oli mõisa meirei.

Orina mõis jäi alevist eemale. Või mis alevit seal

mõisa ajal veel oligi. Mõni maja.

Aga see, J.-Jaani kuldse nooruse armastatud paik,

on küll, ma pakun, viimaseid nii ehtsaid Eestimaal.

(Liivmaa kohta ei tea öelda.)

Tõeline, vana hea Purks.

See on, kui Tartu poolt sisse tulla.

Ka hüüdja hääl.

Ülehomme.

Ja tegelikult on alati kõige toredam,

kui alev oma ukseesistega jälle seljataha jääb.

On nagu, tead, ruumi hingata kohe.