Kesksuvenukrus

Ega ei pane ju kunagi tähele, millal linnud õieti vait jäävad.

Sest ega nad ju ei jäägi. Istud keskpäeval mõisaverandal,

üks põõsalind ikka sädistab. Üks. Jaa, nüüd kuulad juba ühte lindu.

Ja millal see kägu viimati kukkus?

Seda ju ei märka. Märkad esimest.

Nüüd ta tuleb meelde, kui mõnikord justkui viirastuks

mõnes kauges kajas. Kägu? Ei enam.

Nõnda silmitsedki hajameelselt neid võõrasemasid.

Keegi on neid juba närinud.

Tuleb meelde, et pensée on nende nimi prantsuse keeles.

'Mõte'. Mõte kellele?


Ja sama hajameelselt lehitsed Puškinit päikese käes,
Jah, Poldenj moi, mu elu keskpäev...
Või on juba pärastlõuna...
Mis see kell juba oligi?

Ja siis on kindlasti juba pärastlõuna. Õhtu isegi.
Valgus on tõsine. Jaa, liigagi hilissuvine on see hõng.
Eriti siin mahajäetud metsavahimaja juures.
Eks see ole alati natuke nukker paik.
Aga helge ka, nagu kõik need paigad, kust ära on mindud.

Ja maja on nõgestes, lilledes.
Uhked lilled. Ei teagi... Laialehise kelluka aiavorm ehk...
Aga õitsevad iga suvi, iseendast ja iseendale.
Siia tulles oligi nagu tunne, et midagi peab seal õitsema.
Mõni lill.

Ja just olid õitsema läinud.

Lill ja tema vari alusmüüril.

Ukseesine ja aknaalune on neid täis.

Aga keegi ei käi siit.

Ja keegi ei vaata sellest aknast....

...sellele teele enam.

Ja tee keerleb edasi läbi metsa, jällegi väljade vahele.

Ja see piimküpse nisu lõhn, miks see nii nukker on põldudel.

Miks selles on juba nii palju järeleandmist.

Ja need väljade vaated ise, äkki nii selgepiirilised, asjalikud.

Rukkilill rapsis. Just nagu kunstlikud värvid.

Ja kõik need oma saatusega nii ära leppinud varemed,

ongi nad kaunis tõde, hilissuvest, möödumisest, elust?

Sest eks ole, mis on valmis,

see on valmis lõikuseks.

Või närimiseks. Nagu see nõges.

Ja neist vist peavad saama liblikad (nõgese-?).

Ei tea, kas veel selleks hilissuveks

või juba järgmiseks?