Vesi taevast

Alguses oli see pilv.

Ta kerkis suure keerisena.

Tegelikult oli äikesemürin juba terve päeva

käinud ringiratast, kord lähemale tulles, kord taandudes.

Ja õhk oli lämbe, uniseksktegev.

Üks sadu oli juba hommikul. Heinad said märjaks.

Aga siis see äkki tuli. Istusime verandal.
Jõime teed. Andrus poetas herneid suurde potti.
Ja alguses see oli lihtsalt kena paks vihm.
Vaatasime seda, kuulasime tema meeldivat häält.
Nagu ikka.


Aga äkki tuli sellele lõpp. Vesi taevast. Rahe.
Veetuisk. Veranda evakueerimine
oli sekundite küsimus. Tugitoolid!
Märjaks said nad ikka.


Ja vesi langes.
Ta langes nagu mingi otsustav sõnum.
Ja see oli suur hääl.


Ja siis see jäi jälle vakka.
Me ei saanudki teada.

Isegi päike tuli natuke välja.

Andrus arvas, et see ei ole vihmane suvi.

Jah, see oli lihtsalt väga suur vihm.

Äkiline ja hull.

See oli täna kella kuue paiku.