Need on taganurga väravad. Nad muidugi pole. Aga võiksid ka olla.
Sest sa ei tea, missugused nad on. Või kus.
Sa satud taganurka. Aga kust? Ja kus see üldse on.
Ma ei ütleks isegi siis, kui ma oleksin kindel.
Sest pole vaja. Kui satud sinna, satud ise.
Sest sa tunned taganurga kohe ära. Pilved metsa kohal on seal väga vaiksed.
Ja kedagi pole. Kunagi.
Ja suurel avarusel õitseb seal üks imelik paepealne niit,mida õieti ei tohiks seal olla. Aga on.
Ja ritsikad saevad. Ja tema on täies õies.
Angerpist.
Nojah, ja tema ka, põisrohi, Silene.
Ja kuuskesid troonib jällegi selline pilv.
On varajane õhtu.
Ja tee ääres on seal varemed. Ja keegi ei mäleata, mille.
Ja rohi heidab teele oma õrnu varje.
Ja üldse on seal taganurgas rohi metsik ja õitsev
Ja ritsikad saevad. Ja tema on täies õies.Angerpist.
Nojah, ja tema ka, põisrohi, Silene.
Ja kuuskesid troonib jällegi selline pilv.On varajane õhtu.
Ja tee ääres on seal varemed. Ja keegi ei mäleata, mille.
Ja rohi heidab teele oma õrnu varje.
Ja üldse on seal taganurgas rohi metsik ja õitsevja kõik teeääred on seda sinist aas-kurereha täis.
Ja korterites ei ela ammu enam kedagi.
Ja mahajäetud koolimaja ees tatsavad haned.
Ja korterites ei ela ammu enam kedagi.
Ja mahajäetud koolimaja ees tatsavad haned.Inimesed elavad siin küll.
Need on taganurga inimesed. 
Ja nad veavad kärul koju seda viimast heinakoormat.
Ja kruusatee on hele, tühi. Seda ei ole vist isegi kaardile kantud. 
Ainult pilved peegelduvad kraavis.
Aga need pole vaatamisväärsus.
Need on taganurga inimesed. Ei riik ega omavalitsus ole neist midagi kuulnud.
Päike paistab nende vana ukse ette.
Ja nad veavad kärul koju seda viimast heinakoormat.On muide seitsmevennapäev,
sest taganurgas on need päevad veel au sees.
Ja ilm on ilus. Tõotab ilusat.
Ja kruusatee on hele, tühi. Seda ei ole vist isegi kaardile kantud. Ja ükski turist ei sõida kunagi siia. Sest siin pole tõesti midagi.
Ainult pilved peegelduvad kraavis.Aga need pole vaatamisväärsus.
Vaatamisväärsusi taganurgas ei ole.
Ja siis oled taganurgast korraga väljas. Kustkaudu?
Ja siis oled taganurgast korraga väljas. Kustkaudu?Seisad kaerapõllu ääres maanteel.
Või selle mõisaaegse küüni ees, kummel lõhnab. Aga kus? 
Aga vaikne on siingi. Taevas ei ole midagi.
Jah, ainult kummel maas. Ja linnurohi. 
Väikestviisi elatakse siin ees-taganurgas.
Või selle mõisaaegse küüni ees, kummel lõhnab. Aga kus? Taganurga ümbergi on vaiksed ja vähenõudlikud maad,
ka taganurgad, aga mitte need päris tagumised,
vaid need, kus veel käiakse. Kust maantee läbi viib.
Aga vaikne on siingi. Taevas ei ole midagi.
Jah, ainult kummel maas. Ja linnurohi. Nagu Runneli vanas luuletuses.
Väikestviisi elatakse siin ees-taganurgas. Mesilaste-mehe buss ootab tarutöökoja ees teeleminekut.
Ja seegi maja on nii tuttav.
Ja külaõues trepi ees õitseb tuliliilia.
Ja kui päike on täpselt nii madalale vajunud, 
Ja nad lähevad oma piibellikule rännakule,
Aga juba kodu lähedal maanteel on ilusaid varje.
See pole taganurga tee. Aga pole ka kaugel.
Ja seegi maja on nii tuttav.
Ja külaõues trepi ees õitseb tuliliilia. Ja kui päike on täpselt nii madalale vajunud, siis tõusevad lambad üles oma laagripaigast
ja hakkavad minema.
Ja nad lähevad oma piibellikule rännakule,kiirtena hargnedes, lõunasse, kus rohumaade rohi on magusam
ja veeojade vesi selgem.
Aga juba kodu lähedal maanteel on ilusaid varje.See pole taganurga tee. Aga pole ka kaugel.
Sest taganurk on ikka siin lähedal.
Kohe siin taga.
Aga muide seitsmevennapäev siiski ei lõppenud kuivalt.
Ja vesi tuiskas katuselt.
Ja räästast langes alla kardin.
Aga kogu selle aja paistis läbi vihma päike.
Kohe siin taga.
Aga muide seitsmevennapäev siiski ei lõppenud kuivalt.Korraga tuli vihm. Kui juba verandal olin.
Ja päike paistis sellest läbi.
Ja vesi tuiskas katuselt.
Ja räästast langes alla kardin.
Aga kogu selle aja paistis läbi vihma päike.Ja ma mõtlesin, kui väga
ma ikkagi armastan seda taganurka.
Tema tasasust. Ja unustatust.
Tema tasasust. Ja unustatust.
Ja kuidas ma ei tahakski,
et ta inimestele meelde tuleks.
Põisrohuga meenus mulle kohe temale sarnanev taim - Silene vulgaris ehk pusurohi.
ReplyDeleteEhk kuidas sai seda lapsepõlves korjatud ja nimetasime nii põis- ja pusurohtu natuke teistmoodi. Lapsikult aga naljakalt.
Minu uus taimemääraja annab Silene vulgaris'e vasteks harilik põisrohi. Ja see ta olema peaks. Ja üldse nad on nüüd ühte perekonda pandud, üks Silene puha. Aga lapsena mulle ka meeldis see taim. Et tal selline imelik põis oli. Aga kuidas me seda kutsusime, ei mäleta.
ReplyDeleteJup-jup. Minu viga.
ReplyDeleteFloristika välispraktikumis natuke sodiks õppinud. Mõtlesin ise Silene pratensis't ehk valget pusurohtu.
Samas istudes Krabil, siis tekib mõnikord kahjutunne, et ma pole maalaps, vaid linnalaps. Tunne on küll, et tahaks kuuluda maale, metsa ja looduse keskel aga kohe tekib võõrastustunne maa vastu, sest tema teab ja mina tean, et ma olen siin võõras.
Ja ikkagi hämmastab mind, kuidas Tartu suudab olla puhver linnale ja maale.
Jaa, mulle täitsa meeldib, kui lillepiltide juures tekib botaanilis-floristiline dispuut. Tuletab vanu häid aegu, Ella Tammemäge ja tema kuulsaid välipraktikaid meelde. Mida kõike ma ei mäletanud! Ja mis kõik on meelest läinud. Aga tuleb jälle tagasi, kui väheke uurida. Valge pusurohi on minu andmetel Silene alba ja ta peaks oleme väheke karvasem. See see vahe oli, tuleb nüüd meelde.
ReplyDeleteAga Tartu on jah tõeline maa-linn, maa on seal alati lähedal, tunda, isegi paista, kui kuhugi kõrgemale ronida. Ja Tartu rahvas on ka ikka pooleldi maa-rahvas. Aga kus see tõeline maa veel üldse on. Võib-olla on seal taganurgas, nende hanede õues. Aga see on midagi sellist, mida peaaegu üldse enam pole. Mida peaaegu ei tohiks olemsas ollagi. Kui näed, imestad.
Minuarust jälle Tartu ei ole maa-linn. Enam mitte. 15 aastat tagasi oli. Ja osades kohtades võibolla on nüüd ka. Näiteks see turuhoone kant, kus nad selle sea kuju sinna ette upitasid. Muide, nüüd on jõe äär turuhoone ümbruses jaapani turistide lemmikpaik. Nägime ükskord neid päris mitut seal lebamas ja vist moblaga netis surfamas.
ReplyDeleteSee angerpist oli mulle päris üllatus, leidsin ta Muhust, meil lõuna pool ju on ainult angervaksad.
Küllap, Sul, Liska on Tartu osas õigus, kuigi, jah, paigad säilitavad midagi oma olemusest ka siis, kui nad justkui tundmatuseni muutuvad. Ei tea. Aga angerpist on tõesti paepealsete lill. Ja see niit ongi seal paepealne. Rohkem ma siin lähedal sellist ei tea.
ReplyDeleteTaaskord panin ladina keelse nimega metsa poole. Vaatasin taimede määrajast järgi ja vahtiski Silene alba mulle vastu ja imestasin, kuidas tema liigikaaslase siia kirjutasin.
ReplyDeleteNüüd, ülaselg valus herbaariumite moodustamiseks, tundsin järsku Tartu igatsus, kodu igatsus, oma väikese toa, suure üürikorteri ja Hermanni elanike järgi igatsus. Samas, istudes pargipingil ja vaadates presitentide tammesi - hariliku ja punast(?) - siis tundsin, et ka siin on kodune. Eriti, kui kuuled rukkiräägu prääksumist ja toonekure plagistamist. Ja astud tagasi koridori, kus inimesed teevad oma herbaariumeid või istuvad ja õpivad ladina keelseid nimesi pähe. Keegi tinistab toas kitarri ja laulab Tätte laule oma soprani häälega.
Ja Tartus on maakoht. Seda peab lihtsalt korraks nuka taga ja üle põõsaste kiikama. Ja näed, kuidas inimesed rohivad oma mugulapeenrate juures. Või vaatavad oma loodusega tõtt.
Ehk see on see asi selle Tartuga, et suuremast kohast - Tallinna poolt - pärit inimesed näevadki teda rohkem maana. Mulle paistab Võru sellise päris maa-linnana. Need näod just, ja riided ka. Ja seal ju räägitakse poodides murret ja... just hiljuti kui Võru raamatukogus käisin, siis kaks mammit jagasid moeuudiseid - üks uhkustas, et tal on krokudillinahast kott ja et tuu om parhilla väega moodun!
ReplyDeleteAga vägev, et sellised välipraktikumid ikka tuurivad. Ma vahepeal kuulsin, et neid enam ei tehtagi. Meil oli ta küll kolmel suvel järjest, kord Viljandimaal Tipus, kord katkise katusega Prangli (Põlvamaa) koolimajas, kord Saaremaal Viidumäel. Ja sajase herbaariumi pidi tegema.
ReplyDeleteJulm! Igati julm.
ReplyDeleteKuna ma õpin ainult 1/3 bioloogiat (1/3 keemiat ja 1/3 pedagoogikat), siis ma saan tunda osa bioloogide elu.
Välispraktikumid on jah tõmmatud piire peale ja on alles jäänud mingi miinimum. Iseenesest on see kurb, sest botaanika loengust, kus pidavat kõige rohkem õppima, on kõik on unustatud. Tõesti tunnen, et õpin siin rohkem, kui üldse kahe baka aasta peale kokku.
Üleüldse on ülikooliharidus muutunud rämedaks tormakaks tuupimiseks, omandamata teadmisi. Liiga tihti olen inimesi näinud, kuidas vaatavad oma bakapabereid, siis tekib tunne, et on paberitega lollakad.
Samas see suvi on praksirohkne - floristika, selgrootute zooloogia ja selgrootsete zooloogia aga see on ka kõik, mis kolme aasta peal kokku. Ülejäänud on keemia praksid, mis on siiralt tüütud, sest ei ole aega. Ei ole aega asju läbi mõelda ja seostada. Mõnikord tahaks, et seda aega oleks - aega tegutseda ja huvitada aga see võtab igasuguse isu ära, kui tunned end jälle oravana rattas.
Aga seltskond siin hea, tore ja kõigil on taimedest siiber.