Vaali vabariik ja Huuksi mõis

Vaali vabariik.

Kolhoosiaegne küün.
Mõisaaegne mõis.
Vaali mõis. Mis temast järel on.
Viimati olnud siin otsas pood.
Nüüd ei kujuta ette, Vaalis võiks olla mõni pood.'
Sest mõni inimene seal ainult elabki.
Väga tühi paik.

See oli üks majaots.


Ei tea, kes nendest akendest kord vaatas.

Tee Vaali. Abaja kooli peatus.

Kooli pole muidugi ammugi.

Aga kartulimaa veel on.

Ja rukis. Vaali kunagine au ja rikkus.

Ja nüüdne lagu.

Teeäärne veranda.

Aga päris kena veel.

Samuti kui see vana Abaja kooli kits.

Enam kedagi temast üle hüppama ei sunnita.

Ja selle puki peale ka keegi enam piimanõusid ei upita.

Vaali.

Tee Vaalilt alla.
Päinurme poole, Eestimaa piiri, Liivimaa poole.

Aga Huuksi on veel Järvamaal.

Aiamajake mõisa pargis.
Huuksi oli saksa keeles Hukas.

Kogu Huuksi mõisast ongi õieti alles ja elus see pärn.

Ta on väga suur. Ja ta kallas enda õite lõhna ülevalt alla,

suve soojusesse.

Pärnaõied.

Tänaõhtune teetass.

Ja jah, kogu see mõisaaeg.

Vähe on tast järgi küll.

Mõni ärakrohvitud sein pargis,

natuke kujutlusi, unistusi, illusioone.