Vana Jaani

See on siis see kuulus Pikk tänav, mis võiks ju ka Tallinna olla,

aga pole. Sel ajal tal veel ametlikku nime polnudki.

Kuidas kutsuti, ei tea. Piibe maantee?

Sest alles 1935 on

Järva maavalitsuse poolt tehtud Võhmuta vallavalitsusele ülesandeks

äraristida Järva-Jaani alevikus tänavad ning majad äranummerdada.

(Vana uudis ära toodud raamatus "Järvamaa mõisad", Paide 2009.)

Ja nagu näha, ega neid maju veel kahekümnendatel palju polnudki.

Mõis muide on tagaplaanil puude sees.

Esiplaanil on hoopis see kena verandapealsega maja.

Nahaparkali töökoda olnud seal siis.

Aga tõesti, huvitav, et selles alevis, mis ometi asub vana kuulsa

ja sajandite jooksul ainsa Tallinn-Tartu tee peal,

pole ei Tallinna ega Tartu tänavat.

Aga eks ole, mis sest Tallinnast või Tartust,

mõlemad on ju kaugel. Või mis sest maanteest,

kui Tallinnagi käib ainult üks buss päevas,

sõidab kaks tundi sadat kilomeetrit. Ja Tartu ei ühtegi.

Jaanis käies, poes või ujumas või niisama,

on mul alati tunne, et seal elatakse mingit väga oma elu,

millest väljast tulija aru ei saa.

Niisamuti kui kuksil New Yogis või Pariisis,

oma elu. Niisama loomulikku. Järva-Jaani elu.

Kunagi mõtlesin, kuidas oleks elada Järva-Jaanis.

Sest see on vist Eestimaa (Liivimaa kohta ei tea)

kõige puhtama joonega maa-alev.

Aga ma ei tea seda tänini. Selleks peaks seal elama.

Ja nii ta oli veel vana korra ajal. Tsaariaegne St. Johannis.

Alevit veel õieti polnudki, kirikuküla.

Huvitav pilt. Ei tea, mis nad seal mõtlesid?
Et näe nüüd seda uut vene valitsust ja korda,
a'avad nõnnamoodu guläänjetama.


Aga kui kitsarööpmeline valmis sai, tuli muidugi uhkem elu.
Sai rongi oodata.
See on veel vana, esialgne jaam.
Pärast tehti ilusam.

Ja rong tuli.
Kohad tulid lähedale.
Nüüd on isegi Paide jälle Jaanist kaugel.

Aga rongikäike armastati Jaanis hiljemgi.
Kolmekümnendad.

Pildid muidugi René Viljati toredast albumist

"Järvamaa vanadel fotodel" (Paide, 2008)