Vihmavaling. Rudolfi heitlused. Kirja rännakud. Kartuliõis.

Olgu siis Kartuliõis tänase päeva kaanepoiss.

Kena ta ju on.

Jah, aga kõigepealt, see tähendab kõige lõpuks, tuli vihm.

Mõnus paks vihm, mis õhtul verandakatusele mürises.

Sest terve päeva oli tuul kihutanud üles musti pilvi,

aga vihma ei tulnud. Ainult öösel sadas.

Ja pikad mürinad veeresid üle hämara maa.

Läbi kinniste laugude nägin välku.

Nüüd ei müristanud. Päike tuli jälle välja.

Aga see suur tuul tõi muudki kui pilvi ja päikest.
Ühe järjekordse ekisnud kirja.
Sest on kaks Esnat. Nüüdse korra järgi

(mis on muidugi tobe kord, aga kord on kord):

üks, mõisa kant, käib R.-Alliku, teine, "alevik", Peetri alla.

Aga Paides postkontoris
nad ei suuda sellega kuidagi harjuda.
Ükskõik kui suurelt võib olla kirjutatud Roosna-Alliku,
nemad saadavad ikka Peetrisse. Peetris siis
neil on vist kohe selle jaoks punane pastakas. Et kui jälle.
See suur jott tähendab: Järele.

Aga tuul puhus terve päeva,
nii et kõik ilm oli tuult täis. Rohisin kartulit.

Ja jälgisin Rudolfi võitlusi.

Rudolfit te ju juba tunnete. Täiskuuööst.

Sama Rudolf.

Kutsutud ka Rodolphe. Ralf. Ruts.

Ruudi-Siin-Ma-Seisan-Ja-Teisiti-Ma-Ei-Või.

Jaa, vana hea Kartulipõllu-Ruts.

Pea kaotas ta juba eelmistes tormides.

See oli üks tühi Maksimarketi kilekott.

Aga võitlusest ta niisama ei loobu. Ei!

Ja sealsamas õitseb Kartul.

Jumalikus rahus.

Nagu igal suvel. Juulis.

Ja tuletab ikka meelde

seda kadunud Viidingu laulu, et

Kartuliõis, kartuliõis
- ja kuidas see edasi läkski?

Ülepanni koogid sulas võis.
Või kuidagi nii. Peaasi see:

Kartuliõis.

Muide, nüüd ikkagi jälle müristas. Aga päike paistab.