Üks tulikas on kasvanud verandatrepi astmetelpikaks ja nõtkeks.
Ta on seal nagu eeslaval, traagiline näitlejanna,
tundlik.
Kui piisad teda tabavad, ta võppub.
Sest vihm on siit vaadates tõesti nagu teatrietendus. Dramaatilised hood. Pausid.
Piiskade rabin puudelt.
Põõsalinnu laul. Lehelind ka, vaikselt.
Ja siis tuleb jälle kohina ja mühinaga. Ja kolinaga. Ja pladinaga.Jääd kohe kuulama. Mis siis, et tal midagi öelda pole.
Seda parem.
Vesi. Suveõhtu vihm. 
Nii ilusate piltidega ajaveeb vääriks minu arvates paremat kujunduslikku lahendust! :)
ReplyDeleteTäitsa tõsi, olen isegi mõelnud. Sest alustatud sai seda asja nii pooljuhuslikult... Aga olen laisk ja saamatu, eriti netinduses. Ega mulle see tapeet ka enam ei meeldi. Katsun remontida. Ja aitäh tagant õhutamast.
ReplyDeleteJa nagu näha, oskasin vaid valida uue tausta. Aga rahulikum seegi. Kui targemaks saan, teen kaunimaks.
ReplyDeletekuuled väga kena uus kujundus. ausalt ka. esimene emotsioon oli meeldiv üllatus!!! Mõnus rahulik roheline taust. Väga puhas!
ReplyDeleteja Vihmad tulevad taas sari Teatrivihmas on väga kaunis. see tulikas-näitlejanna, need linnud taustal
tean kui mõnus on seal vedeleda verandal ja vaadata seda linnuteatrit
Kas sa näed, tapeet ära vahetatud!
ReplyDeleteAga on rahulikum ja just piltidele hästi mõjuv, igati sümpaatne.
Need vaevad template'i kõpitsemisel on endisest ajast kõik hästi teada, võhik minagi ja kõik, mis kunagi tehtud sai, oli pigemini käsikaudu kobades. HTML'i pole siiani ära õppinud, aga selle koodide rägastikus pusides pääseb tegelikult ligi kõigele. Aega muidugi kulub hulka rohkem kui oskajal ja hobusekannatus peab olema. Siiski olen aru saanud, et blogimootoritest on blogger oma taustadega paindlikum kui wordpress.
Nii et kummardus ja jõudu!