Käpp õitseb. Äikese-eelne päev.

Käpp õitseb.

Ja muidugi terve niit kahel pool allikateed.

Veel. Heinakuu on ja -aeg.

Sellistel niitudel vanasti heinal käidigi. Soos ja metsas.

Lehmad sõid talvel lilli.

Üks kohe siin, lihtsalt oma rõõmsa värviga alati teretamas.
Niidu silmad. Kurereha.


Teine ka. Taevakarva. Kellukas.

Täpsemini, kerakellukas.

Siin on ta ilusti keras küll.

Ja õrnemad olendid. Silmapaistmatud.

Hein on ju enamasti silmapaistmatu. Lihtsalt hein.

Tähtheinad.

Kastehein.

Ja värihein.

Aga tema juba paistab silma ka.

Kena ja uhke. Hapuoblikas.

Temast rääkimata. Harilik härghein.

Ja mõni neist on hoopis roosaga,

mõni valgega.

Taimed ei tea oma liigitunnuseid.
Elavad lihtsalt niidul. Päikese käes. Suvel.

Päeval enne äikest.

Nojah, ja siis nemad ka nüüd. Käpad.

Ka hein.
Võib-olla kuradi-sõrmkäpp.

Miks just kuradi?

Soomlastel on see lill just Maarja oma.

See vististi siis vööthuul-sõrmkäpp

(minus ärkas uninunud botaanik!)

Taavi Tuulik ütleb, et need sõrmkäpad tegelikult ristuvad.

Aga kaunid on nad küll. Nende ehitus.

See, kuidas nad ehi(ta)tud on.

See vist siis kahkjaspunane sõrmkäpp.

Aga see elukas? Sest ta on teistest nii palju suurem.
Ja õrna nelgi-kaneelilõhnaga. Õrna, aga olevaga.

Ja siis tal on need pikad õiekandelehed...

Väsisingi botaanikast...

Äike nagu kerkiks terve päeva niidu kohale...

Pilved kerkivad ja vajuvad laiali, õhtu on tume ja tuuline.
Ja niidul õitseb käpp. Ta õitseb palju öid.

Ja hommikuti hõikab mind seal tammedes alati peoleo.

Selline niit ja selline aeg.