Kareda külas aastal 1212...

Panen siia täna need kirjakohad Henriku Liivimaa kroonikast (Richard Kleisi tõlkes, Tänapäeva 2005. aasta väljaande järgi), mis ma siin hommikupoole nagu hoolas munk raamatust arvutisse ümber kirjutasin. Neis jutustab ta Karedast.

Kaardil on Kareda küla 650 aastat hiljem,

1870, talude kruntimise aegu, järjekordse suure muutuse eel.

Ja Orrisaare mõis 1870, vasakul üleval kabel,

paremal all nurgas suur rehi, mille varemete juures elan.

Kareda jääb kohe otse alla.

Aga Kareda külast (Carethen) kirjutab Läti Henrik oma kroonikas kogunisti neljal korral. Ja mitte niisama möödaminnes. Neid paiku Eestis, millest me temalt nii palju teada saame, pole kuigi palju. Toon need kohad siin ära. Et seejärel, loodetavasti homme, esitada oma väike ajalootõlgendus, isemõtlemise produkt. Aga need kirjakohad on huvitavad.

Orrisaare allikas.

Esimene kord jõutakse Karedale jutustuses Esimesest suurest sõjakäigust Järvamaale:

[…] ja pühitsenud issanda ilmumise püha [6. jaanuar 1212], liikusid nad edasi Ugandisse, ja oli nelja tuhande ümber sakslasi, jalamehi ja ka ratsamehi, ja liivlasi ja lätlasi oli teist niipalju. Ja nad läksid Tartu provintsi ja minnes üle Emajõe, tulid raidtõkke juurde, mille kristlased olid enne ära lõhkunud; ja kui ristisõitjad seal puhkasid, liikusid liivlased ja lätlased, kes olid sõjaväe hulgast kiiremad, edasi Vaigasse, ja rüüstanud kogu provintsi, kogunesid Somelinde linnuse juures. Järgmisel päeval tulid nad omade juurde Vaigasse, ja puhates kolm päeva, rüüstasid kogu maa ümberkaudu ja andsid majad ja külad tuleroaks, ja võttes paljud kinni ja tappes paljud ära, said ohtralt saaki. Ja liikudes neljandal päeval edasi Järvamaale, jaotasid nad sõjaväe mööda kõiki provintse ja külasid laiali, ja võttes palju paganaid kinni, lõid neid maha ja viisid naisi ja lapsi vangi, röövides palju kariloomi ja hobuseid ja saaki, ja külas, mida kutsutakse Karedaks, oli nende kogunemine; kõik, mis ümberringi oli, laastasid nad põletamisega. Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki meie omad hiljem sageli laastasid ja põletasid. Kolme päeva pärast kogu saagiga tagasi pöördudes põletasid nad läheduses olevaid külasid ja provintse, nimelt Mõhut ja Nurmegundet, ja jõudsid nii lõpuks välja järve äärde, mida kutsutakse Võrtsjärveks, ja läksid mööda jääd liikudes rõõmuga Liivimaale tagasi.

Õuevärav Kareda külas, eile.

Teist korda – Juba teisest sõjakäigust Järvamaale:

Pärast ilmumise püha [6. I 1217 – taas jaanuaris] saatsid riialased kõigile liivlastele ja lätlastele sõna ja kogusid suure sõjaväe ja läksid Sakalasse ja võtsid selle provintsi vanemad endale juhtideks, ja ugalased tulid nende juurde koos oma sakslastega; ja nad liikusid edasi Järvamaale, jaotasid oma sõjaväe mööda kõiki selle piirkonna külasid ja provintse ja rabasid seda maad suure nuhtlusega, olles Kareda külas kuus päeva paigal ja põletades ja rüüstates kõik ümberkaudu. Ja kes olid hobuste poolest kangemad, liikusid edasi Virumaale, ja seda maad samamoodi rüüstates ja mehi tappes ja lapsi vangi võttes, pöördusid suure saagiga Karedale tagasi. Ja tulid sinna nende juurde selle Järvamaa provintsi vanemad, paludes rahu ja et nad lahkuksid nende rajadest. Nemad rääkisid neile: “Kui tahate tõelist rahu, siis peate saama tõelise rahulooja, see on Kristuse lasteks, et te tema ristimise vastuvõtmisega võiksite saavutada meie alatise vendluse.” Seda kuulnud, said järvalased rõõmsaks, ja et nad suudaksid hoida rahu riialastega, lubasid niihästi nende ristimisest kinni pidada kui ka neile alalist maksu anda. Seejärel me ristisime seal mõned, ja võtnud nende poegi pantvangideks, pöördusime kogu oma röövsaagiga tagasi Liivimaale, kiites Jumalat ka selle hõimu pööramise eest.

Kaev Kahalas (Köisil), eile.

Kõige pikema ja huvitavama loo jutustab Henrik aga ajast, kui Järvamaa on juba alla heidetud ja “ristitud”. (Hilistalv, 1220):

Zemgalest tagasi pöördunud riialased tuletasid meelde kõige kurja, mis harjulased ja saarlased olid õige sageli teinud Liivimaa kirikule, ja puhates kaks nädalat, niihästi nemad kui nende hobused, kogusid nad jälle suure liivlaste ja lätlaste ja sakslaste sõjaväe, ja nendega oli Saksi Hertsog Albert, nende vanem, ja meister Volquin oma vendadega ja piiskopi vend Theoderic teiste kiriku meestega. Ja nad tulid kokku Sakala lähedal, kus oli olnud sõjaväe läbirääkimiste ja palvetamise koht, ja pidanud seal missatalituse, liikusid edasi Pala äärde, kutsudes sinna enda juurde kokku sakalasi ja ugalasi ning ka järvalasi; ning nad valisid endale nende seast teejuhid ja jaotasid kogu sõjaväe kolme salka, ja kui oli liisku heidetud, said liivlased vasakpoolse tee, eestlased aga võtsid liisuga parempoolse tee, sakslased koos lätlastega aga võtsid harjunud kombel enda alla keskmise tee. Minnes nõnda siis hommikul enne valget liikvele, liikusime keskmist teed mööda edasi Nurmegundesse, ja kui päike oli tõusnud, tõusid meie palge ette arvukad tuled ja suitsud Järvamaal. Järvalased aga oli Liivimaa kirik juba korduvalt ära võtnud ja nende pojad olid Liivimaal pantvangiks ja nad olid valmis olnud niihästi iga aasta oma maksu maksma kui ka ristimist vastu võtma. Seetõttu saarlased, kogunud kokku suure sõjaväe, küsisid arbuga oma jumalate tahet, kas nad peaksid võitlema taanlastega Revalas või Järva provintsi sisse tungima. Ja arp langes järvalastele. Ja Jumal saatis nad selsamal päeval, kui meie tulime. Nad jagasid oma sõjaväe samal hommikul mööda kõiki külasid, rüüstates neid ja põletades, ja nende tulesid ja suitse nähes panid mõned meie omadest, nimelt hertsog Albert oma rüütlitega ja meister Volquin oma vendadega, sõjariistad ümber ja liikusid edasi Järvasse vaenlasele vastu. Ja leides kõik külad süüdatud ja riisutud, ruttasid ja nende kannul veel enam ja kohtasid mõningaid järvalasi, kes olid põgenemisega vaenlase eest pääsenud. Ja igaüks nendest tõi sõna, öeldes: “Saarlased on rabanud meie maad väga suure nuhtlusega ja mina üksinda olen põgenema pääsenud, et teile teatada.”

Kuulnud nõnda siis Kristuse nime vaenlastest, tõttasime nende peale ja võtsime pärast üheksandat tundi neli neist küla süütamisel kinni; löönud need maha ja võtnud nende hobused ära, tõttasime teistele järele ja liikusime koos lätlastega, kes olid kergemad, neid jälitama, edasi küla juurde, mida kutsutakse Karedaks, kus oli nende maja ja kogunemine. Kui me selle juurde tulime, nägime kogu nende hulka äkki meie vastu võitlemiseks välja tulevat. Ja suure häälega karjudes ja kilpe tagudes lähenesid nad meile, ja need, kes olid jäänud külla maha, järgnesid omadele; ja meie omade vähesust nähes nad jooksid ja heitsid oma odasid meie peale. Meie tee aga oli lume külmumise tõttu kitsas ja kõik tulid üksteise järel. Ja sellepärast polnud kaugel selja taga järgnevad sakslased veel tulnud ja meile oli nende viivitamine ränk. Lootes nõnda siis Issandale, seadsime lätlased vasakule, ükshaaval mööda teed tulevad sakslased aga asusid paremale. Ja kui me nägime sõjateenistuse vendade lippu lähenevat ja ühtlasi hertsogit oma suure lipuga järgnevat, saime väga rõõmsaks. Ja nähes meie vähesust ja nende suurt hulka, lausus hertsog: “Kas need tõesti on Kristuse nime vaenlased?” Ja keegi lausus: “Need nad on.” Ja tema lausus: “Mingem nüüd nende kallale.” Ja sedamaid tõttasid nad koos sõjateenistuse vendadega ja ühtlasi teiste sakslaste ja lätlastega neile peale, ja tungides nende keskelt läbi, tapsid paremalt ja vasakult; ja langes neid igalt poolt nagu heina, mis niitja palge ees maha langeb. Ja nad lõid nad külani ja ajasid neid, põgenejaid, mööda tänavaid ja majasid taga, ja tirides välja, tapsid ja nabisid kinni, kes olid majade otsa roninud ja ennast puuvirnade otsas kaitsesid, ja hukkasid kõik mõõgateraga ega tahtnud kellelegi nendest armu heita. Ja sööstsid välja järvalaste naised, kes olid saarlaste poolt vangi viidud, ja lõid ka ise malakatega juba enne löödud saarlasi, öeldes: “Löögu sind kristlaste Jumal!” Ja sakslased jälitasid neid külast väljale, tappes neid mööda välju nende hiiest saadik, ja rüvetasid seda nende püha metsa paljude nende tapetute verega.

Ja neljandalgi korral käiakse Karedal jaanuaris, pärast kolmekuningapäeva, 1226:

Pärast ilmumise püha aga, mil neil külmadel maadel on tee lume ja pakase tõttu käimiseks parem, läks isand legaat vaimulike ja sulastega Riiast ära, võttes endaga kaasa semgalite piiskopi Lamberti, Riia kiriku praosti Johannese, ka Riia kodanikke ja koos paljude muudega mõned sõjateenistuse vennad; ja minnes läbi Liivimaa, tuli ta lätlaste provintsi ja lätlaste juurest Sakalasse, ehkki suure nõrkusega kehas. Ja puhates Viljandis kaks päeva, läks ta seejärel Järvamaale ja Kareda külas tulid talle vastu kõik järvalased, kellele ta jutlustas rõõmuga jumalasõna, õpetades katoliku usku; kogunud need kõrgeima ülempreestri kätesse, läks ta edasi Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks…