Sunday, July 26, 2009

Kareda ja tema Orrisaar ehk saarlased Järvas

Henriku Liivimaa kroonika on eesti keskaja ajaloolastele just nagu piibel teoloogidele: sealt tuleb tingimata välja lugeda ka see, mida seal kirjas ei ole. Sest teisi allikaid ka jälle pole. Ja kui mõelda (aga üks ajaloohuviline ei taha nii hirmsat mõtet mitte mõeldagi), et kui Henrik poleks neid asju üles tähendanud või kui tema ülestähendused oleksid kaduma läinud, siis – siis meil oleksid sellest kaugest ajast ainult legendid.

Igal juhul see, mis ta kirjutab Kareda küla kohta (vt. eilne postitus) on äärmiselt huvitav, pole just palju külasid Eesti- ega ehk Liivimaalgi, mis oma oludest ja isegi väljanägemisest aastatel 1212 kuni 1226 nii palju teada tohiksid!

Kuid uurigem, mida siis krooniku jutustustusest võiks “välja” lugeda. Sest kuigi lühidalt ja eriti midagi seletamata, on seal öeldud õige palju.

Kõigepealt pangem tähele, et kuigi kõik külad ja Järvamaa “provintsid” ümberringi antakse tuleroaks ja riisutakse paljaks, ei näi seda juhtuvat Kareda külaga. Eks olnud muidugi ka sõjameestel vaja peavarju ja laastamata tugipunkti. Aga võib-olla oli sel puutumatusel ka teisi põhjuseid, mida ei tea ega saagi teada.

Eraldi märgib Henrik muidugi Kareda küla ilu, rahvarohkust ja suurust, kuigi ta lisab, et sellised on üldse külad Eestimaal. Kuid et ta seda märgib just Kareda ja mitte teiste paikade juures, siis ilmselt pidi Kareda eriliselt silma paistma. Aga selle on ajaloolased juba ammugi Henriku tekstist välja lugenud, et Kareda oli midagi Järva pealinna taolist, sest sinna tulid ka Järva vanemad ristisõdijatelt rahu paluma ja sinna tuli kokku “kogu Järva rahvas”, et ennast paavsti legaadil ristida lasta.

Kareda suurus tuleb välja ka saarlastega löödud lahingu kirjeldusest, kus neid aetakse taga mööda tänavaid ja majakatuseid. Pidi ikka olema, kus ajada. Kui suur ta aga just olla võis, selle juurde tuleme veel allpool.

Muidugi on see saarlaste-vahejuhtum kõige huvitavam üldse ja see mind põhiliselt inspireeriski.

Õieti pani mu mõttelõnga hargnema üks Siimu märkus, kui ma Siimule ja Kaiale ükspäev siin Esna mõisa verandal oma harjunud ajaloojuttu rääkides jutustasin ka sellest saarlaste sõjakäigust Karedale Henriku kroonikas. Siim nimelt imestas, et saarlased on tulnud “nii kaugele”. Mina olin selle küsimuse omas mõttes tänini lahendanud nii, et Saaremaa oli suur ja võimas riik sel ajal ja siinkandis, ju nende röövretked siis ulatusid ka kaugele.

Miks nad aga ikkagi tulid? Henrik paistab sellele vastuse andvat: sellepärast, et Järvamaa oli juba ristimise vastu võtnud ja nõustunud Riiale maksu maksma, saarlased aga olid endiselt “Kristuse nime vaenlased”. Kuid tundub, et Henrik ei räägi siin kogu tõde, sest kas see ei huvitagi teda, või ta ka ei tea seda või mõlemat. Sest paljuke ta ikka võis aru saada selle maa senisest elust ja korraldusest, vanadest võimusuhetest sealhulgas. Kui suhtlemine, nii palju kui seda üldse oli, toimus tõlkide kaudu (ja mis tõlgid need võisid olla ja paljuke nad mõistsid, olgu järvalaste või sakslaste keelt või kumbagi) ja kui nad Eestimaale sattusid vaid lühikesteks talvisteks sõjakäikudeks, kõike pealegi oma teel põletades ja laastates? Ühesõnaga, Henrik ilmselt ei teadnud seniseid võimu- ja läänisuhteid Eestimaal ning Järvas, ja kui teadiski, siis ei tahtnud neist rääkida, sest lihtsam oli saarlased kuulutada antud olukorras lihtsalt Kristuse nime jAa Riia kiriku vaenlasteks.

Sest ikkagi, miks tulid saarlased sellele kaugele ja ohtlikule sõjakäigule? Kas tõesti vaid selleks, et nõrgestada riialaste, oma poliitiliste ja sõjaliste vastaste positsiooni ja tagamaad? Ka võib olla. Või see võib olla üks põhjus. Aga mitte kõik. Polnud ju Järvas, vähemalt mitte Karedal, linnustki, mida vallutada (miks, selle juurde tuleme ka veel allpool).

Krooniku teksti tähelepanelikult lugedes tekib aga hoopis arusaamine, et tegelikult ei olnud saarlased Karedal sugugi mitte esimest korda. Veelgi enam: see võis pigem olla midagi nende püsiva tugipunkti taolist. Henrik ütleb: “kus oli nende [so saarlaste, võib aru saada] maja ja kogunemine”.

Tõsi, seda “maja ja kogunemist” võib ju tõlgendada ka nii, et see oli antud sõjakäigul nende baaslaagriks. Kuid muide huvitav on taas see, et ka saarlased, kes ometi külad ümberringi on tuleroaks andnud (ja neli neist lüüakse otse kuriteopaigal maha), pole seda mitte teinud Karedaga, sest muidu neil poleks ju majakatuseid ega puuriitasid, mille otsast riialastega lahingut lüüa!

Veel huvitavam on aga krooniku ütlus, et saarlasi aetakse taga kuni “nende” püha hiieni välja ja tapetakse neid seal, nõndaviisi seda “nende” pühapaika nende oma verega rüvetades.

Seda võib ju ka tõlgendada nii, et järvalased olid juba kristlasteks hakanud ega käinud enam pühas hiies, aga saarlased olid veel paganad ja nõnda oligi see “nende” hiis. Kuid kui saarlased olid Karedal juhuslikul karistusretkel ainult riialaste ja taanlastega peetava sõja kontekstis (eks märgi Henrik, et nad on arbult küsinud, kas minna Harjusse taanlaste vastu või Järvat rüüstama), siis kust nad üldse teadsid Kareda pühast hiiest, kuhu pageda? Noh, see võis ju muidugi külast näha olla jne.



Mina arvan aga nii. Ja minu jaoks paneb see oletus palju asju selles loos ja selles paigas viimaks ometi mustrisse. Nimelt: saarlased ei olnud Karedal sugugi mitte juhuslikult ega esimest korda. Vastupidi, Kareda oli nende küla, samuti kui ümbritsev “provints”. Ja sellega, et Järva vanemad olid Karedal lubanud hakata Riiale “oma maksu” maksma, olid nad rikkunud vana õigust ja lepingut, senist “läänikorraldust”, kui nii võib öelda. Sest paljuke me teame “feodaalsetest” suhetest Eesti alal enne sakslaste tulekut? Suurt midagi. Kuid et sõdu peeti ja küllap ka andamit või maksu korjati tugevamate “riikide” poolt (aga Saaremaa oli kindlasti üks tugevamaid) nõrgemate või muidu lepinguliste käest – küllap seda kõike juba oli.

Miks Saaremaa oli oma “arengus” teistest nii palju ette jõudnud, sellele on ajaloolased ammuilma vastanud. Nimelt sai Saaremaa, samuti kui Põhja-Eesti paepealse ranniku õhukesi muldasid harida juba lihtsate ja kergete puuatradega. Ja see õhuke paepealne mullakiht on tegelikult väga huumuserikas ja kui suvi pole põuane, võib anda headki saaki. Nõnda kujunesid külad ja põllumajanduslik kultuur välja varem just neis maades, mis tänapäeval on põllupidamise jaoks kõige kehvemad. Järvamaa raskeid sügavaid muldasid ei suudetud ega osatud esialgu veel üles harida. Ja selleks polnud ka vajadust. Sest eks ole tsivilisatsioon kujunenud ikka rohkem suurema mugavuse ja lihtsuse, kui tootlikkuse ja kasu printsiipi järgides. Need viimased on alles väga hilised, moodsate aegade leiutised. Seni kuni oli mõnusamaid ja kergemaid paiku maaharimiseks, hariti neid.

Kuid külad kasvasid ja paepealsed said kõik põlluks tehtud. Ja eks see õhuke muld kulu ka ilma väetamata ruttu lahjaks, eks tuuledki kanna seda pae pealt minema. Ühesõnaga, varsti oli suid rohkem leiba.

Palju on räägitud saarlaste legendaarsetest “viikingi”-retkedest üle Läänemere, sellest, kuidas nad Sigtuna maha põletasid. See on “meie” suur ajalooline uhkus! Eks ole, mõelda vaid, tunda uhkust, et “me” oleme teiste linna paljaks riisunud ja maha põletanud. Miskipärast, kui sakslased koos liivlaste, lätlaste ja ugalastega rüüstavad ja põletavad Järvat või Virut, ei kõla see sugugi nii uhkelt ega kaunilt.

Kuid miks arvata, et saarlased käisid vaid või isegi peamiselt sealpool Läänemerd? Nendest käikudest on vaid säilinud mingeid kirjalikke jälgi. Kuid ilmselge on, et lihtsam oli Saaremaalt sõita üle väina siiasamasse Eestimaale. Ja küllap oli võtta üht-teist siitki. Aga veel enam: mandril võis veel leiduda vabu, üles harimata või vähe üles haritud maanurki, ja siia võis elama tulla, külasid rajada, naistele-lastele, kes Saaremaal juba nälga kippusid jääma, kena magusat leiba kasvatada.

Kas Kareda võis olla millalgi ammusel ajal saarlaste rajatud koloonia? Või võtsid nad selle üle algasukatelt. Seda muidugi teada ei saa. Aga jah.

Siin on kõrvuti igivana Kareda küla ja mitte nii igivana Orrisaare (või Orrissaare või Orisaare, veel Orgesal, Orrissal) mõis, mida rahvas esimeste mõisnike (mõis rajati alles Rootsi ajal, 1620ndatel, enne seda Järvas läänimõisaid peaaegu polnudki) von Essenite järgi hakkas kutsuma Esnaks. Mõisnikud ise aga, nagu tihti juhtus, säilitasid vana kohanime, mille lõplikuks kujuks baltisakslaste ja “Esna” mõisnike jaoks jäi ikka Orrisaar.

Vähemasti tänapäeval on aga Eestis vaid kaks Kareda nimelist küla, õigemini kolm, kui lugeda Järvamaa Kareda ja Väike-Kareda eraldi nimedeks, mida nad ilmselt pole, aga sellest veel allpool. Üks siis siin Kareda vallas, teine Saaremaal Orissaare vallas! See võib ju olla juhus, aga ei pruugi küll.

Ja see pole veel kõik. Siit Orrisaarest üle jõe ja sooheinamaade on küla mida kutsutakse Vedrukaks. Ainus teine Verduka-nimeline küla praegu Eestis on Saaremaal, tõsi Saaremaa teises otsas, Kihelkonna kandis.




Kohanimed kipuvad olema midagi väga püsivat, seni kuni asustus on järjepidev. Nagu näeme, on Orrisaare nimi kadunud või poolkadunud (ikkagi jäädes mõisale) koos Orrisaare külakoha kadumisega. Sest ilmselt see mõis ikka küla koha peale tehti. 1722. kaart näitab suuri ülesharitud põlde, nii nagu nad on tänase päevani. Mõisa asukoht väga suurte allikate, jõe alguse (toona oli see veel palju veerohkem), mõnusate sooheinamaade ja heade suurte põllumaade vahel näib täpselt vana külasüdamena. Ja Rootsi kuningas kinkiski oma tublile väepealikule Essenile nimelt Orrisaare küla, mis mainitaks olevat küll inimtühi. Kuidas sellega tegelikult oli, muidugi ei tea. Samas ei tundu see olevat olnud väga suur küla, kui asupaiga topograafiat uurida. Nii et ma siiski hästi ei usu, et too kuulus Kareda “väga suur ja ilus ja rahvarohke” küla asus vaid tänase Esna mõisa koha peal ja koliti mõisa eest ära nüüdse Kareda kohale, nagu vahel on arvatud. Muide on ka nüüdse Kareda külasüdame juures päris suured allikad ja see küla asub, ja asus eriti enne talude kruntimist ja laialivedamist 19. saj. lõpus, kena kobarana just samamoodi allikate ja soode ning laiade põldude vahel nagu Orrisaargi, justkui maastiku kaunis koondumispunktis.

Kareda ja Esna nimedega on muide veel igasugu hookuspookust ja nalja saanud. Nimelt on siinse esimese mõisniku Esseni, kelle toredat öökullivappi võib imetleda nii Nigulistes kui Toomkirikus, nimi saanud tervelt kahele mõisale: ühele eestlaste, teisele sakste eneste poolt ristituna. Sest algselt oli Orrisaare mõis väga suur maavaldus, selle alla ei käinud mitte ainult “Suur”-Kareda küla ja Orrisaare mõisasüda, vaid ka hilisem Sargvere mõis (mis oma uhke kivist härrastemajaga tundub täna Esnast palju suuremana) ja samuti see, mida nüüd kutsutakse Väike-Karedaks ja kus seisab veel too hiiglaslik klaasveranda. Need olid kõik Essenite valdused. 1722. aastal, nimelt siis, kui Monsieur Louis Franc de Franckenberg joonistas tolle kauni Orrisaare kaardi, mille kaks ülejäänud lehte on kas kadunud või arhiivis märkamata jäänud, jagati mõis (vist) kolmeks ja ühele, Väike-Karedale, andis härra oma nime: Essenberg. Ja Essenbergiks jäi see sakste jaoks kuni lõpuni ja õieti siiamaani, kui peaks olema, aga küllap juba on, Saksamaal mõni vanamees, kes veel teab, mis ja kus on vana hea Essenberg in Jerwen.

Esimese vabariigi aegses rahvuslikus vaimustuses on aga üks Esna vallavolikogu saadik (Kareda vallast oli siis saanud Esna vald ja ametlikult kandis Karedagi juba Esna nime, sest Esna raudteejaama juurde oli tekkinud uus keskus) küsinud, kas ei peaks mitte seda vana mõisnikesoo järgi antud nime ja orja-aja pärandust nüüd iseseisvuse ajal ära muutma ja parandama? Kuid vallavolinike enamus on leidnud, et Esna nimi “on hea küll”. Esna mõisa ümbrus aga on Nõukoguse ajal käinud hoopis Kodasema küla alla (milline solvang kunagisele suurele Orrisaare mõisale väikese kehva “Koddasema” naabri poolt!) ja tänapäeval jälle on lausa kaks Esnat, kumbki ise vallas, aga need on lihtsalt halduspiiride määramisest tingitud jaburused. Rahva jaoks on Ensa jäänud ikka üheks Esnaks ja Kareda Karedaks.

Kuid Karedaid on tõesti kaks. Kust sai õieti sinna kihelkonna teise otsa see Väike-Kareda küla koos oma nimega? Sest kui Kareda oli Järvas nii suur ja tähtis, siis vaevalt küll oli seal viieteistkümne kilomeetri kaugusel veel üks Kareda, mida väikeseks kutsuti. Mulle küll tundub, et sellised Väike- või Suure- kohanimed on Eestis hilisem nähtus, ikkagi moodsamast, juba Rootsi-aegsest halduse korraldamisest või ümberkujundamisest pärit. Või aegadest, kui mõisad külasid ümber kolisid. Väike-Maarja siinkandis, ka kunagine Järva ala, on näiteks tulnud sellest, et seal kõrval on “Suure”-Maarja, nimelt Ambla, samuti Maarja kirik, aga ka veel Marien-Magdalenen ehk Koeru; Suure-Jaani naabriks on aga Kolga- ehk Väike-Jaani, kumbki Johanniskirche, teine siis Klein-Johannis.

Väheke samamoodi paistab olevat nende Suur- ja Väike-Karedaga. Suur-Kareda (Gross-Karreda) nimi näib olevat olnud üldse olemas vaid mõisnike ja kartograafide jaoks. Järvalaste jaoks oli see lihtsalt Kareda ja selleks ka jäi. See oli ikkagi see Alg- või Ürg-Kareda.

Aga võimalik on, et too Kareda oli enne veelgi suurem, koosnedes kahest või koguni kolmest järjestikusest osast, Karedast, Orrisaarest ja Kodasemast. Kõigi märkide järgi otsustades (Hiielageda nimi heinamaadel veel läinud sajandil) asus too Kareda püha hiiski pigem ikka siin nüüdse mõisa kandis, vägevate allikate ja jõe ääres, võibolla koguni sellel ilusal kõrgel mäel, kus nüüd on Grünewaldtide kabel ja matusepaik (ega neidki ükskõik kuhu tehtud ja 19. sajandi alguses, romantismi ajal, võis sellel rahva vanal pühapaigal moodsat mekkigi olla – pealegi, kes teab, et seal katoliku ajal kabelit polnud, legende on ju kirikustki kuskil siin metsades). Muuseas sobiks see kokku Lennart Meri lansseeritud teooriaga, et Ori- (või Orri-) kohanimed ei tule mitte orja-sõnast, sest tõesti, miks peaks orja järgi kohta nimetama, vaid tähistavad hoopis muistseid kultuspaiku. Mis sobiks siia väga hästi. Siin allika taga mäel keset sood oleks siis olnud Kareda küla Orrisaar! Ja Kareda küla ise oleks selle Orrisaare alla välja ulatunud. Kuhu siis põgenesid saarlased sakslaste ja lätlaste eest ja kus nad ehk tammede alla maha löödi. Tammed kasvavad siin igatahes võimsaks, kuigi ükski neist pole muidugi enam nii vana, et mäletaks veel mõnda oma juurtele maha löödud saarlast.

Pole võimatu niisiis, et too Henriku kirjeldatud "väga suur" Kareda koosnes kolmest järjestikusest külast piki teed, Karedast, Orrisaarest ja Kodasemast, sest need paiknevad tõesti kaunis lähestikku. Võib ju mõelda, et ehk oli Kodasemal ehk Koda-Asemel olnud too algmine küla, mille või mille mahajäetud paiga saarlaed ehk üle võtsid.

Kuid see küla, kas keskmine või põhjapoolne osa (oleneb, kas Kodasema külge arvata või mitte) suurest Kareda külast, Orrisaare-nimeline (kui ta sellist nime ikka kandis ja Orrisaar ei olnud ainult külatagune hiis), lasti siis 17. sajandil, kui Kareda mõisastati, Essenite poolt siit ära vedada, et mõisale ruumi teha. Ja kolitigi ta siis ehk nende valduse teise äärde (mõisnike tavaline praktika oma maade koloniseerimisel, eriti hilisemal ajal), kus temast sai Väike-Kareda küla, mis sada aastat hiljem oli juba nii kenasti kosunud, et selle baasil sai tollane von Essen rajada uue mõisa ja selle ühele pojale anda ja oma nime järgi Essenbergiks ristida. Kuid eestlaste jaoks jäi ka mõisa nimeks ikka Väike-Kareda või lihtsalt Kareda mõis, sest teist Kareda mõisa ju pole.

Muidugi võib ka olla, et Väike-Kareda oli tõesti "Teise Karedana" olemas juba muistsemal ajal ja kujunenud hoopis Kareda tütarkülana, niisiis koloonia kolooniana, kui Kareda oli saarlaste koloonia.

Kuid viimasele oletuse võib tuge leida ka Kareda nimest endast. See kõlab minu kõrvale väga saaremaiselt. Või vähemalt saarelikult. Sest Hiiumaal igatahes oli ‘kare’ tavaline sõna ja üldse mitte selles ‘karuse, mittesileda’ tähenduses (kuigi kaudselt küll), nagu me seda tunneme mandril. Kare, gen. karge (aga see võib olla hilisem lühenemine ja vanasti öeldi kareda) tähendab seal nimelt rohust, rohtunud maad, sööti. Maad kargesse jätma on maad sööti jätma. Karedale või kargele pikali heita on sama mis murule siruli visata. Aga mine tea, võib-olla kunagi tähendas kare hoopis ülesharitud maad, kõrt mida veel. Igatahes on tegemist põllundusliku sõnaga.

Ehk olid siin millalgi, tuhat või rohkem aastat tagasi, saarlaste tulles, sööti jäetud maad? Või lihtsalt suured põllud. Või harisid nad need üles. Või võtsid nad oma külade ja pühakohtade nimed, Kareda,Vedruka ja Orissaare, lihtsalt uuele asupaigale kaasa, nii nagu hiljem Ameerika asunikud võtsid Euroopast oma kodupaikade nimesid kaasa?

Ja kui rääkida maast ja karedast, kargest, siis võib siin olla üks seos veel. Nimelt, kui ma ütlesin, et Järva sügavad ja rasked mullad polnud muistsel ajal, puuadraga harimiseks veel sobivad, siis ei käi see päris täpselt Kareda, Orrisaare ega eriti muide Vedruka ümbruse kohta. See siin nimelt on samuti paepealne maa. Kohati on muld tõesti õige paks. Kohati aga ulatub paerähk või lausa paas päris pinna lähedale välja. Ja Orrisaare soode ja koplite taga on päris paene küngas, tõeline loopealne, mis põlisest ajast peale on kandnud Lammasmäe või Lammumäe vms. nime. 1722 kartograaf, kes eesti keelest pole muidugi tuhkagi taibanud, on selle ortografeerinud hoopis veidralt: Lammamge. Kohati kasvavad seal tee ääres kadakad, ilus madal paepealne rohi. Saaremaa mis Saaremaa!

Nii et saarlased võisid siit endale leida päris koduse, tuttava pinnase, samas “veel paremagi”.




Missugused olid aga suhted selle võimaliku Saaremaa “koloonia” ja “emamaa” vahel 13. sajandil, me muidugi ei tea. Aga saarlaste sõjakäigu ja enda koduselt tundmise järgi, nagu see ilmneb meile Henriku kroonikast, võib oletada, et need suhted olid täiesti olema. Kas oli kogu Järva saarlaste maksustamise ja ühtlasti kaitse all? Sest nagu teada, Järvas ei olnud, või peaaegu polnud kindlustatud paiku, linnuseid (vaid Jäneda on kindlalt teada, kuid see on juba piiril, kui ta üldse tookord Järva alla käis). Tolleaegses sõjakas maailmas pidi see küll vist tähendama kellegi kardetava kaitset. Ühtaegu võisid saarlased just nimelt keelata Järvasse linnuste rajamise, et järvakad ennast liiga kindlalt tundma ei hakkaks ja ikka kenasti oma kohuseid täidaksid. Sest isegi kui Kareda, selle “pealinna” (aga linna, linnust polnud siingi!) elanikud olid ise algselt saarlased, kolonistid, võisid neilgi ju tulla, kui koloonia juba õitsele oli löönud ja vägevust kogunud, iseseisvumise mõtted, nagu kolooniatel ikka tuleb. Kaua me orjame neid ülemere-isandaid, võtame ohjad enda kätte, hakkame ise Järvast maksu korjama!

Nõnda võis järvalaste allaheitmine Riia seaduse, usu ja maksu alla olla mõneti ka Järva vanemate, Kareda isandate poliitiline trikk saarlaste vastu, või nii-öelda isandavahetus, ehk ka lootus suuremale autonoomiale. Võib-olla pakkusid riialased esialgu ka hoopis soodsamat diili. Või oli lihtsalt nii, et saarlased ei saanud oma Järva provintsi kaitsmisega hakkama ja mis neil jõukatel, kuid sõjaliselt nõrkadel järvalastel ja Kareda isandatel siis muud üle jäi, kui ennast konkureeriva feodaali, Riia kiriku alla anda?

Kas Saarlastel oli sarnaseid isandasuhteid ka teiste Eestimaa kantide, Harju või Viruga? Võib-olla Harjuga, kui otsustada nende valiku üle, kummale maale oma karistusoperatsiooniga minna, kas Järvasse või Harjusse.

Või kas Järvamaad puudutati ka saarlaste hilisemates alistumislepingutes? Või andsid Järva vanemad Karedal ennast ise Ordu alla mingi soodsama lepinguga, mis saarlasi iseäranis vihastas? Igatahes paistab, et Järvamaal säilis kuni orduaja lõpuni mingi erikord ja järva meestel säilis eriõigusi. Nagu öeldud, ei läänistanud Ordu Järva maid (ja iseäranis Süda-Järvat, Kareda ümbrust) üldiselt mõisateks vaid haldas ja maksustas neid ise oma väheste ordumõisate kaudu. Mis, võib ette kujutada, oli päris mõnus kord. Need mõned korrad aastas maaisandale oma kümnist, lambatalle või heinakoormat tuua, mis see siis ära ei ole. Tänapäeval maksame riigile mitte kümnendiku vaid poole osa ja rohkem! Ja ka ei nurise.

Kuna aga feodaalmõisaid Järvas ei olnud (kuid feodaali-mõisniku ülesanne ja tema poolt osutatav “teenus”, mille eest talupojad talle õieti maksid, oli ju maa kaitsmine, sõjaline “vereandam”), siis tagasid maa kaitset eesti soost vabad talupojad, ratsamehed, kellel oli kohustus pidada kahte hobust ja relvi ja tulla sõja korral rivisse. Nõnda, tundub, säilitas Järva, see võimalik kunagine Saaremaa provints, oma eriõigused isegi paremini ja kauem kui saarlased ise. Üldse paistab Järva olevat olnud mingi veider vaheriik, lepingualune maa, rahu- või mandaatala, sest Ordu kättegi läheb ta ju Ordu ja Taani vahelise lepinguga ja selle klausliga, et Järvat ei militariseerita, see tähendab, ei rajata siia linnuseid, et ta jääb nii nagu oli: rahu maaks.

Teatavasti (sellest seigast on huvitavalt kirjutanud Paul Johansen) sündis Paide linnus ja linn nimelt Ordu poolsest kavalast lepingutõlgendusest: nad tegid linnuse Järva piiri taha, Alempoisi kihelkonna ja Järva piirile. Ja nõnda lakkas Kareda olemast Järvamaa keskus ning kogu Järvamaagi nihkus aegade jooksul rohkem lääne-edela poole, Paidest edasi, kuigi maakonna serval asub see maakonnalinn tänini. Vaid Kareda lähedale Ämbrale ehitatud väga suur Peetruse kirik, Järva maakirikutest suurim, tunnistab veel selle paiga kunagist tähtsust.

Kareda ise aga, kummalisel kombel, kuigi vana uhke külastruktuur hävines maade kruntimise ehk esimese erastamise ajal 1870ndatel, on endiselt “väga suur ja ilus ja rahvarohke” küla. Kõiki muutusi silmas pidades muidugi ja eelkõige seda, et tema paremad päevad jäävad nüüd küll minevikku ning rahvarohkusest võib kõneleda vaid teiste peaaegu tühjaks jäänud külade kõrval. Aga siiski. Mingit põlisust, vägevust, iseteadvust õhkub sellest külast tänase päevani. Ja ma ütleksin isegi midagi saaremaalikku, vähemalt siin keset Järvat. Need võimsate maa- ja paekivihoonetega nagu müüridega suletud õued piki külatänavat, kiviaiad (Orrisaare välja vanad pikad põlluvahe-kiviaiad lükati hunnikusse alles päris kolhoosiaja lõpus), see veidi kuiv ja paene asupaik, isegi need lubjarikkad, orhideerohked allikasood, mis oma lõhnade ja ududega on justkui “Saaremaa niitude kastene süli”… Jah, kohad mäletavad rohkem kui arvata oskame ja nende jaoks pole see kaheksasada aastat mõnikord teab mis aeg.

Muuseas, Karedal peetavat plaani tähistada suure aplombiga 2012 aastal küla esmamainimise 800. aastapäeva. Mina seda küll ei tähistaks. See on ju nii juhuslik, et too põline nimi just tolle aasta sündmuste järgi esimest korda meieni jõudnud ürikusse kanti. Pealegi oli too 1212 Kareda kandile õnnetu aasta, kuigi, jah, Kareda küla ise, vist tõesti pääses mahapõletamisest. Aga seda nüüd suuresti tähistada… Kareda on kindlasti vanem kui 800 aastat.

Kuid jah, ka need viimased ligi 800 aastat, mis ta on olnud ajaloo, muutuste tuules, on see küla suutnud püsida millegi kohe äratuntavalt põlisena. Isegi kolhoosikord jättis Kareda suhteliselt puutumata, sinna nimelt ei ehitatud kortermaju, mis oma kohaloleku ja enda toodud uue eluga rikkusid nii paljud küla- ja mõisasüdamed (nagu ka Väike-Kareda). Vaid Orrisaare mõisapargi veerde puude vahele tehti üks tagasihoidlik, ja see on kuidagi sulandunud, ei sega kedagi. Ning isegi Orrisaare mõisa hoidis kohalik rahvas, nagu räägitakse, kõik need aastad peale kultuurimaja väljakolimist lukus ja tervena, sellal kui ümbruskonna mõisasüdamed on aina varemes, rüüstatud, maha lammutatud, kadunud…

Aga niisugune oli siis minu lugu Karedast ja tema Orrisaarest.

Ja vanadest saarlastest muistses Järvas.


2 comments:

  1. Üldiselt pole veel lugu lugeda jõudnud, AGA pilvepildid on head. Eriti kolmas.

    ReplyDelete
  2. Huvitav ja põnev lugemine! Armastan seda kanti.

    ReplyDelete

Followers