An ja Tõnno. Nende lootusest.

An ja Tõnno,

üks ühele, teine teisele poole längu.

129 ja 128 aastat juba seal.

Täna hommikul paistis nende peale kena päike,

sai pilti teha ka sellest küljest,

kuhu nad on jätnud oma lootused.

Nende lilled. Ise kasvavad seal,

keegi tegemas ega talitamas ei käi.

Täna hommikul olid just lahti läinud.

Eile veel polnud.

Aga täna on ka tõeliselt palav päev.

29,4 praegu varjus.

Tõnno.

Tõnno Tõnnow, vanaisa vanaisa, sai perekonnanime

ja läks Koeru kanti siit Esna mõisast,

kus nüüd mina olen. Siia tulles

ma veel ei teadnud seda.

An ja tema lootus.

Oma nimestki andis ta teise n-i Tõnole.

Et sel ikka oleks.

Ja tema sünnikuupäeva enam ei mäletatudki, kui ta suri.

Kas ta seda isegi teadis. Polnud tähtis. Jõulo kuul 1814,

sellest oli küllalt. Tähtsam oli see:

Kui hüiad wimati, kõik surnud tõuske üles,

siis olgo sino käsi ka mino haua küles.

Tõnno ja An.

Hostad ja liiliad.