Pikk päevatee Poeedirahusse

Pikale teele minnakse ikka hommikul vara.

Tõusin pool kuus. Soe oli juba.

Allika tee oli kõik kastene.

See ongi tänase tee algus. Kasteses rohus.

Sest kuskilt peab ju algus olema. Vähemalt lugudes.

Ja päike oli alles madalas ja pargi vanad tammed

hoidsid enda okste vahel alles udu.


Aga jasmiin kodus õues oli juba päikese valgust täis.
Sest ta on hommiku poole.

Tänavu õitseb kõik nii kuninglikult.

Ja teekond võib alata ka selle jasmiini juurest.

Või teelt.

Jõgeva.

Sest Jõgeva on piir.

Jõgeva tagant algavad tundmatud alad,

mis ulatuvad Peipsini. See on kaunis ja võõras maa.
Ja täna hommikul oli Jõgeva tõesti piir, udu piir,

sest Jõgevalt algas udu.

See võis tulla Peipsilt, mis on oma sügavustes alles külm.

Aga ega ma ei tea.

See võis tulla ka Udumäe kuninga lossist.

Ja Poeedirahu oligi paksus udus ja seal õitses palju lilli.

Ja terve suur taanlaste hernepõld,

milletaolist ma pole enne lähedalt näinudki.

Aga mõni hernes oli teistsugune kui teised.

Kõrgem. Purpur.

Aga ülevalt paistis see võõras udune maa selline.

Ja Peipsit varjas udu.

Hernepõld.

Ja üks võõras auto sõitis mööda võõrast teed.

Aga Andrusele on nad kõik tuttavad.

Ja kuuskede müüri taga pidi elama üks kuulsatest

Pooedirahud leskedest.

Ma kujutasin nende maju ette rohkem teistmoodi.

Tee ääres, kus nad saavad vaadata,

kes seal läheb. Ja ohata. Ja oodata posti.

Üldse seal oli kõik vähe teistmoodi,

nagu võõral maal olema peabki.

Maasikad kasvasid ühel välul nii, et seal muud ei olnudki

kui maasikad.

See oli nende Maasikakoht.

Ja nad olid tõesti magusad ja suured.

Ma tõin neid koju ka ja muist sõi Eno ära,

sest ta tuli minuga juttu rääkima,

kui ma õhtul verandal istusin

ja neid pilte üles panin.

Ja seal polnud kohe kuhugi astuda.

Ja enne lõunat läks udu laili.

Ja siis olid seal ühe põllulapi peal rukkililled.

Ja seal oli veel palju, millest vääriks kõneleda

Aga siis ma sõitsin koju tagasi. Ja ükskõik kui pikas blogis

ei jõua sa ära rääkida ka ükskõik kui lühikest päeva.

Aga see juuni viimane päev oli väga pikk. Ja ilus.

Ja alles nüüd on õhtu. Ja ma olen juba ammu kodus

ja kõik see maa seal on juba jälle natuke nagu muinasjutt.