Rebastemäele!

Mesilane ei tahtnud minuga rääkida.

Aga inimesed olid kirjutanud. Siit saab.

Ja sai ka. Aga see pole Rebastemägi. Meri paistab ometi.

Maa paistab ka.

Ja meie oleme nii ilusad...
(Tähtheinad)

Aga tema on ikkagi kuninganna.
(Ussilakk.)

Ja kasekene on väga vanaks saanud.

Ja kuusekene kasvab männikesel.

Ja postikene on ära väsinud.

Ja puugikene sõidab sitikakesel.

Ja postikese all läigib allikakene.

See postikene ise ikka seidab veel.

Ja miks piirivalve enam üldse ei helista?

Sest siin nad puhkavad juba väga ammu, kõik nende salajased kõned.

Pohlaõites.

Aga Rebastemäel paistis päike ja puhus värske loodetuul. Aga sealt ei paistnud enam eriti midagi. Männid on ette kasvanud. Aga rebane tuli pärast vastu küll tee peal, sörkis, sop-sop-sop, nina maas, omas mõttes. Mulle vastu. Aga fotokas oli siis juba kotis. Sest aitab ka. Siis vaatas, et mis see seal on. Ja silkas metsa. Ja mina jõudisngi varsti koju tagasi. Oli ilus teekond - teekond Rebastemäele.