Lisi Grünewaldti nimi. Vanad. Paduvihm ja pikne.

Eile. Hommik on veel ilus, aga muutub lämbeks, äikeseeelseks ja mustad pilved kerkivad. Aga siis nad nagu vajuksid laiali ja Järva-Jaanis ikka veel ei saja. Ja Schillingite kabeli juures ma arvan, et kas tasub sisse minna, äike on tulekul, saame veel kuivana koju. Aga Mirjam tahab seda näha.

Sest siin ta puhkab, Lisi Gürnewaldti, abielus Baronin Schillingi nimi.

See on teerada, mis toob üles kabeli juurde. Kuksema ehk Jürgensberg oli Esna ehk Orrisaare naabermõis, kui Kodasemat mitte arvestada, sest see oli alailma rendile antud, seal elas ainult keegi vanapoisist valitseja või vanpiigast pärija ja aknaraamid kippusid eest ära kukkuma ja katus laskis läbi. Aga parun Schillingi Jürgensberg oli uhke ja seisis mäe peal, samuti kui nende viimane puhkepaik. Või mida nad mõtlesid oma viimaseks puhkepaigaks, nii nagu see oli olnud nende isadele ja emadele. Aga tegelikult puhkavad neist siin ainult nimed, sest nemad ise jäid sõtta või surid võõrastes Saksamaa linnades.


Aga loodus on nende nimede puhkepaiga esist ehtinud nii. Ja ma pole tõesti kuskil näinud nii uhket kõrge maasika platsi. Ja nende all õitseb külmamailane.



Ja siia on ta nimi kirja pandud. Kui ma talvel kirjutasin sellesse blogisse oma muinaslugu Klaasverandast 1910, ja panin sinna ühe tütarlapse Liza, siis ma ei teadnud, et sel ajal tõesti elas üks noor naine Lisi Grünewaldt, ainult et just 1910 oli ta Kuksema Georg Schillingile mehele pandud ja toonud ilmale oma esimese poja, kellele pandi Schillingite kombe järgi nimeks Gneomar. Ja siin on nad kõik kirjas, tema ja tema mees ja nende lapsed. Ja paistab, et viimase tütre, Rose-Marie on ta sünnitanud veel neljakümne aastsaselt, aga pole ka ime, sest eks elanud ta väga, väga vanaks. Nii et ainult tema vana-ea laps Rose-Marie oligi siis veel elus, et ema maha matta. Sest poegadest elas vanaks meheks ainult Gneomar. Ja ometi elas ema peale oma esiklapse surma veel kolmkümmend aastat. Sest viiskümmend päeva jäi puudu, et ta oleks elanud saja kolme aastaseks. Ja paar aastat jäi puudu, et ta oleks võinud veel oma kodupaika vaatama tulla. Aga ta ei tulnud. Ainult tema nimi.
Ja miks ?
Sest me ei tea ikka ei sündimise ega elu ega surma saladust.
Ei tema ega enda ega kellegi.


Tuul ja rukis.

Tütarlaps ja tee.

Vanad ja vihm.

Sest pilved jõudsid lõpuks siiski kohale ja katsid kogu taeva ja läks väga pimedaks, nii et tuli tahtmine köögis küünal põlema panna, mida suvel ju muidu kunagi ei tule. Ja kaks tundi tiirutas pikne ümber Esna ja Kuksema ja kõigi nende suurte väljade ja ümber Peetri ja Jaani kirikute ja otse nende kohal ja mörises vahetpidamata nagu suur sõnn ja vihma kallas ja kallas ja seda kallas väga palju.

Aga mõnedel polnud sellest midagi.

Kass ja tuli.