Kanamatsi

Kanamatsi rabatee valvur.

Tema valvuriputka oli pehastanud kasetüve all.

Sest sinna ta igatahes läks,

kui oli meid läbi lubanud.

Aga raba südames suure lauka kaldal

oli sama hea kui alati.

Käod kukkusid jälle, nagu läinud suvelgi,

kui tuul nende kukkumist ära ei kandnud.

Sest kõik kostab sinna just nagu maailma äärelt.

Aga ise oled südames.

Ja NATO hävitajad lendasid üle

(aga pilti neist teha ei viitsinud),

kahekesi paaris, vist homsele paraadile.

Nende kõmin ja möirgamnine tulid juba nagu teisest maailmast.

Ja kadusid niisamuti. Ääre taha.

Aga laukavesi oli juba soe.

Ja sookailudes sai tukkuda,

nii et see lõhn on veel praegugi kopsudes ja naha ja riiete küljes.

Aga pardiema närvid ei pidanud lõpuni vastu,

vaid ta tõi oma pojad suure prääksumisega nurga tagant peidust välja

ja viis saare taha paremasse peidukohta.

Rohkem me neid ei näinud ka.

Ja tuul viib nad juba laiali.

Aga jalgadele see matk meeldis.

Nad väsisid ära ja läksid kergeks.

Ja Kanamatsi rabasaare pärnade vari
oli õhtupoolikul juba hämar.
Kuldkingad olid ära õitsenud.



Aga suvise pööripäeva aegu
ei tea sa metsa minnes kunagi,
keda veel enne õhtut kohtad.
Sest me saime tõesti nuusutada teda.
Küll juba allikate juures.

Käokeel ehk ööviiul.

Praegu peab nende eksootiline lõhn täitma seal terve heinamaa
ja ühegi lõkke toss ei ulatu sinna
ja see kerge valge öö, mis sinna tuleb,
on ainult nende päralt.