Lendavad

Kui ma emale ja isale lõuna ajal helistasin, et häid pühi soovida,

siis isa (88) noomis mind, et ma heina niidan.

Tema noores põlves oli võidupühal ikka püha peetud ja p0lnud tööd tehtud.

Ma võtsin õppust ja ülejäänud päeva losutasime mõisa tagumisel verandal

pehmetes kolhoosiaegsetes tugitoolides.

Seal oli tegelikult päris vaheldusrikas,

sest kogu aega lendas midagi üle.

Pilved muidugi, mis tõid jahutust,

sest õhtupoole on see veranda otse päikese käes,

aga ka NATO lennukid, kahekesi, vist koju tagasi,

ja siis üks väike lennuk, mis käis mitu korda, ei tea, kas filmisid

jaanilaupäevast Eestimaad või mis nad seal tegid,

ja siis vastu õhtut tulid reisilennukid oma tavalisel ajal,

ja taevas oli juba täiesti selge ja sinna jäi nende katkendlikke jooni.

Aga liblikaid lendas ka

ja üks ei tahtnudki enam Andruse varbalt lendu minna.

Ja siis ma käisin raiesmikul saunavihtu tegemas.
Seal polnud kedagi, ainult lehed kahisesid
ja ma leidsin sealt oma jaaniõhtuõie.
Ma ei ütle, mis lill see on.
Kes saab aru, saab. Ta on lihtsalt selline kasvanud.

Ja ma sõin esimese pooltoore maasika.

Ja esimene ritsikas tegi häält seal raiesmikul.

Sest eks ole, see suvi, niipea kui tuleb, hakkab kohe minema ka.

Ja siis tuli ka muidugi.

Neli aastat mõisast ja pargist veetud prahti lendas taeva poole.
Sest kõik õhk on nagunii suitsuvinu täis, isegi siin,

kuigi mahe öine tuul puhub. Ma loodan,

et hommikuks ta puhub õhu puhtaks.

Kui pääsukesed jälle lendama hakkavad.