Neo. Õnn
veel ühte näha.
Ja et ma olen nüüd vaim ja ei kuskil,
võin ma olla kus tahes ja kasvõi jälle
Gneomar von Schilling. Neo.
Ja see sajand oli tõesti tüütu.
Ma olin selle jooksul kolm korda õnnelik.
Esimene kord oli siis, kui kõik veel kestis.
Kui meie maailm oli veel alles
ja “meie” Jürgensberg.
Või Kuksema, nagu nad seda seal kutsusid.
Ja ma olin viie-aastane.
Ja see pidi olema sõja-aeg,
sest mu ema ja kõik naised
(ja küll seal oli palju naisi!)
istusid meie suurel verandal,
mille üle ema nii uhke oli –
aga muide ei, see oli hoopis
Orrisaare tagaveranda, allikate ja õhtu poolne!
Sest see oli eest lahti, seal polnud klaasi,
ja oli soe ja väljas sadas paksu rammusat vihma
ja naised noppisid puuvilla, vatti.
See oli määratud laatsarettidele, haavatute haavadele
ja vaevalt ta kunagi verega kokku sai.
See oli ilus valge pehme vatt.
Ja veeojad voolasid.
Ja välgujuga lõi allikasse.
Ja tädi (aga milline?) ütles,
et tuleb tuppa minna.
Aga ema ütles, jääme.
Ta ei kartnud kunagi midagi.
Ja ma jooksin kivitrepist alla
Ja selle astmed olid soojad ja märjad,
murule lilleklumbi juurde
ja paksu sooja vihma
voolas mu madrusepluusi krae vahele.
Ja keegi tädi karjus.
Aga ema ei kutsunudki mind ära.
Ma meeldisin talle. Siis.
Just siis, kui ma ei kartnud välku
ja armastasin lilleklumbi juures
seda paksu sooja vihma,
olin ma tema Neo.
Ja vanatädi Adele,
keda peeti napakaks,
aga kes oli neist võib-olla kõige terasem,
naeris.
Ja ütles:
Têtu, ce garçon, on dirait Lize elle-même,
oui, c’est son fils à elle!
Ja naeris veel.
Ja tal oli õigus nagu alati,
sest see ma olin, oma ema poeg. Lisi Neo.
Ja see oli viimane täiesti õnnelik aeg,
kui minu sajand polnud veel õieti alanud, 1915,
kuigi sõda juba käis, Weltkrieg,
nagu seda uhkusega kutsuti.
Sest nii suurt asja polnud veel enne tehtud
ja kõik nagu lootsid sellest midagi.
Sest kõik nad olid alles eelmise sajandi inimesed
ega teadnud, et uuest pole neil loota
mitte kui midagi.
Aga see pärastlõuna Orrisaare verandal,
valge vatt, mida naised noppisid,
ja paks rammus vihm ja maa ja allikate ja välgu lõhn
ja ema, kes mind vaatas
nagu ennast,
see oli see mu esimene õnn,
enne kõike aega.
Ja imelik, eks, et meie õnn
pole kunagi meie ise,
vaid alati keegi.
Ja need on need paigad, ükskõik kus,
mis jäävad meie paikadeks,
kuulumata meile.
Ma õieti ei mäletagi Jürgensbergi
ja selle uhket verandat ja plekk-katust,
millest ema ikka ja jälle rääkis, kõik need aastad,
kui tal enam neid ei olnud,
ja millest ta jäigi rääkima,
justkui need oleksid ikka.
Aga mina mäletan ainult seda:
päeva, kui me olime külas, Orrisaares,
kodunt ära,
justkui ei kuskil,
sest selline pidigi olema minu elu.
Ja seda vihma ja selle lõhna
ja hullu vanapiiga naeru,
kui teist korda müristas.
Ma olin õnnelik.
Siis tuli uni.
Enamasti oli mu elu uni.
Ma ei mäleta, kuidas meid Jürgensbergilt
ära aeti.
Ma ei mäleta õieti meie Revali korterit.
Aga ma mäletan seda sirelit,
mis õitses tolle akna all sel suvel.
Ma olin siis seitseteist,
sest ma käisin Toomkooli Unterprimas,
eelviimases klassis, ja tema käis juba Oberprimas
ja õppis küpsuseksamiteks eesti keelt,
mis oli väga raske. See oli 1927.
Ja ma olin tema pool külas.
Ja aken oli lahti ja sirel õitses.
Ja ma kummardusin tema kõrvale.
Sest ma aitasin tal õppida.
Sest ema oli meile juba siis, Jürgensbergil
Ja eriti Orrisaares eesti keelt õpetanud,
nii et ma olin selles klassi parim. Nagu paljudes ainetes,
millest polnud muide mingit kasu.
Eriti eesti keelest.
Või siiski. Sest tänu eesti keelele
ma sain olla teist korda õnnelik.
Ja ega seal polnudki muud,
kui et sirel lõhnas ja õhtu juba tuli,
aga need õhtud olid seal ju lõputud.
Revalis, suvel 1927.
Ja ta korra vaatas mulle otsa, minu poole,
ja naeratas hajameelselt,
nii nagu vahel naeratatakse
kellelegi teisele mõeldes.
Ja see oli mu õnn ja mu maa,
mis mulle jäi. Valge öö. Sireli lõhn.
Äärelinna tasased hääled.
Aga mul ei olnud sellest põrmugi kahju,
kui me kolmteist aastat hiljem
kõigi nende kohvritega Deutschlandi pardale läksime
ja ma seda linna viimast korda
oma ihusilmaga
nägin.
Sest see on see imelik asi:
meie õnne ei saa keegi meilt ära võtta.
Sest seal polegi midagi võtta.
Aga neid kohvreid oli tõesti palju.
Ja ema oli neid pakkides
nagu kivist ja mullast.
Ja terve see tee.
Ja kõik see aeg, kui jälle oli sõda,
sest sellel sajandil, mis ma olin,
oli kogu aeg jälle sõda.
Ja küll see oli väsitav, oh Issand!
Ja kui me elasime Poolas ja uuesti olid suved,
aga need läksid mööda
nagu neid polekski olnud.
Ja ema oli kogu see aeg nagu kivid.
Ja muld.
Ja ma ei teagi, kust on minusse jäänud
ikkagi see usk.
See tasane usk,
mis peaks meid kandma üle kivide ja mulla.
Sest ma mõtlen, et mu vanemate, mu isa,
kes suri sel sügisel pärast suve,
kui ma olin teist korda õnnelik,
aga ma peaaegu ei märganudki seda,
sest minu jaoks oli juba siis, ma arvasin,
kõik möödas.
Ja mõnes mõttes oligi.
Ja ta maeti sinna mäe peale.
Ja ma mõtlen, et see nende usk
oli justkui mingi maausk, kividesse ja mulda,
nii kindel
ja pooleldi paganlik,
ja ikkagi nii kristlik. Leib ja ihu.
Veri ja igavik.
Aga minul polnud seda
mitte kusagilt võtta.
Minu sajandil
ei olnud inimestel enam maad.
Ja me veeresime ise mööda maad nagu kivid,
ja riigid veeretasid meid ja ladusid meist oma varemeid.
Ja kõik need tahtmised, mida inimesed tahtsid,
terve selle sajandi tahtmised,
kui rahul nad olid,
kui nad lõpuks mitte midagi ei saanudki.
Aga ometi ma pärisin neilt oma usu,
emalt ja isalt,
kes, kui ma olin veel väike,
sõitsid suvepühapäeval lahtise landooga
Johanniskirchesse
mille valge torn paistis mõisa õuele ära.
Jaani, kutsus seda meie rahvas.
Või see rahvas,
keda me omaks pidasime.
Jah, ma pärisin nende usu,
ainult et ilma maata.
Justkui Eimillessegi.
Ja tegelikult ma olin siiski vahepeal
veel üks kord õnnelik.
Aga see õnn polnud nagu siit ilmast
ja nii see justkui ei loegi õnnena.
See oli,
kui me põgenesime Poolast
ja ma olin nii väsinud
ja mul oli nii ükskõik,
et ma oleksin ainult tahtnud
jääda sinna tee äärde lumehange
ja sulada sellesse
nagu kõik need ilma nimeta surnud,
ja seal ma poleks enam olnud Neo,
ega Baron Schilling
ega keegi.
Ja see väsimus oli nii õnnis.
Aga ema ärkas korraga ellu.
Ta polnud enam muld ja kivid.
Ta ütles: Tõuse. Neo!
Ja tema silmad olid jälle elavad
ja vaatasid mind nagu mu enda silmad
ja ma käisin ta järel nagu unes.
Ja see oli, kui tuli ma ei tea mitmes õhtu
ja ma ei tea, mis koht see oli,
aga see oli üks teeäärne küün.
Seal põrandal oli natuke heinu.
Ja palju inimesi.
Ja mõned neist oigasid.
Ja mõned rääkisid.
Ja paljud olid vait.
Ja magasid.
Sest inimene võib magada
ükskõik kus.
See on suur ime.
Ja täid ja kirbud muidugi sõid meid.
Ja ema istus seal heintel
meie viimasel kohvril,
mis pärast ikkagi ära varastati.
Ja ma olin üks neist kõigist
ja mul polnudki nime ega mitte midagi.
Ainult see nii väsinud keha.
Ja nii elav.
Mu ihu.
Eimiski.
Ja ma tundsin, ei ma ei tundnud,
ma olin
midagi rohkem kui õnn.
Ja me rändasime veel kaua,
aga ma ei mäleta sellest midagi muud
kui ema naeru.
Siis, kui meie viimane kohver,
kus olid ta ehted ja ta mehe, mu isa pilt,
oli meilt ära varastatud.
See oli ilus naer. Ta oli jälle nii noor.
Sest talle aeg nagu ei lugenudki.
Ta aina tõusis jälle uude ellu.
Ta oli enne. Ja jäi pärast
mind.
Aga kolmas kord
inimesena õnnelik
olin ma juba siis,
kui ma arvasin, et minuga enam
mitte midagi ei juhtu
ja hellitasin juba aastaid
magusaid enesetapumõtteid,
ja ainult mõte emast,
ma uskusin, hoidis mind tagasi.
Aga siis tuli ikkagi üks suvi.
Sõda oli jälle unustatud.
Sest see sajand oli unustus.
Me olime jälle päris heal järjel.
Seegi on imelik,
et kuigi me kaotasime kolm korda kõik,
ei olnud me kunagi vaesed,
nii nagu need on vaesed,
kes elavad vaestena oma elu.
Mul oli hea töökoht pangakontoris
ja isegi omaette korter,
kuigi emaga samas majas,
sest me õega arvasime, et ta on juba nii vana
ja nii palju elus kaotanud,
et ega ta kaua enam…
Aga nüüd ma tean,
et ema, see Lisi von Grünewaldt,
polnud mitte see, kes elus kõik kaotas,
vaid see,
kellel elus kõik oli.
Sest ainult see saab kõik kaotada.
Minul polnud midagi.
Ja ma ei kaotanud midagi.
Ma elasin vaikselt ja tühjalt.
Aga tol suvel
me läksime õhtuti pärast tööd
alati kuhugi
(sest ta töötas sealsamas kontoris, kassas).
Kinno. Ta nii armastas
sentimentaalseid filme.
Ja kohvikusse.
Ja jõe äärde jalutama,
kui puud juba kahisesid soojas pimedas
võõras Saksamaa öös.
Ja ma jutustasin talle valgetest öödest
ja sellest maast
ja tema oli ainus ja see oli ainus kord,
kui ma kellelegi seal nendest rääkisin.
Ja tema kuulas
ja küsis alati nii naiivseid küsimusi,
mis mind südamepõhjani heldima panid.
See oli aastal 1956.
Ja ta oli minust
kakskümmend viis aastat noorem.
Ja ma ei saanud talle olla see,
mis ta tahtis, et ma oleksin.
Tema elu oli juba
järgmise sajandi poole kaldu,
kui meid enam ei mäletata.
Ja pärast seda ma elasin veel
kakskümmend üks aastat.
Ema ei hakanud kunagi raadiot kuulama,
rääkimata TV-st.
Aga mulle meeldisid
sentimentaalsed filmid
ja vahel ma nutsin neid vaadates.
Aga mitte millegi pärast.
Ja ma jõudsin veel pangast pensionilegi jääda
ja võõrad inimesed
tegid mulle peo.
Ja siis ma sain päevad otsa
raadiot kuulata
ja ajalehest ristsõnamõistatusi teha
ja emaga jalutamas käia
ja õhtul vaadata TV-d, oma armsa šerriga.
Ja ma teadsin, et mu maks on läbi.
Aga tegelikult ma olin
lihtsalt nii väsinud.
Mu sajand oli mulle liiga pikk.
No comments:
Post a Comment