Esimese püha õhtu. Teise hommik.

Õhtuvarjud. Nemad kaks.

Ja mina üks.

Luiterohi.

Mingid linnud.

Ja ühed teised linnud.

Näed, ja iga kivike...

See oli ükskord üks sinine köis.

Kui vaatad, siis on seal igasugu ilusaid asju.

Aga päike tõesti nüüd veereb. Aga ta muudkui veereb ja veereb.

Aga seal sõidavad suured laevad. See on nende mootorite tume müdin,

mida põhjatuul kaldale kannab.

Laev on silmapiiril. Paistab küll

Ja see kroon oli tema pealt tõesti, ainult et elus oli ta heledam ja värvilisem.

Eks ole, nemad seal üleval näevad veel tervet päikest.

Aga tema valvas juba ammu. Poolest päevast.

Aga see on hommikuvalgus. Teise püha hommik.

.