Tuesday, June 9, 2009

Kodus tagasi

Ja kodus omaette olles on kõik olnud omaette ja kasvanud suureks. Ja herned ja

Ja rohi. Ja eriti rohi. Kodu on saanud olla omapead ja minna natuke metsikuks. Aga äkki paigad tahavadki olla omapead ja minn natuke metsikuks? Äkki me segame neid oma suure toimetamise ja niitmise ja kraapimisega? Äkki peaks olema rohkem vagusi. Ja niisama kuulama ja vaatama. Sest aeg, mis sa oled kusagil kohas, on niikuinii nii üürike. Isegi kui ta on pikk. Ja rohtukasvanud õu, mida ma aknast nüüd näen, kuulates jälle Alinat, on ju nii vaikne ja rahulik.



Aga tegelikult on ilus, kui muru on niitmata. Sest siis ta on aas. Ja õitseb väga palju.




Aga külmamailasest lugesin seal kaugel metsas reheahju ees istudse Provence'i muinasjuttude raamatust, et see on koguni imerohi. Kus ta kasvab, sinna ei löö välk ega pääse Kurat.



Ja Rulli ja Sihvka on õndsad ja rahul. Kõik on jälle korras. Kõik on jälle hästi. Ja kõik on juba meelest läinud ka.









Aga ka toad on nüüd täis sirelite hilist lõhna. Alati ma ikka toon neid tuppa, kui nad õitsevad, ja panen selle peegli ette. Võtsin ka talveraamid akendelt ära. Tubade pühitsemine suveks. Sest eile ta tuli. Jaa.


No comments:

Post a Comment

Followers