Grünewaldtide juures

Õhtu on jälle käes. Aga mitte niivõrd seda kaunist loojangut ma ei taha jäädvustada tänasest päevast - sest millal nad nüüd ei oleks kaunid, suvel - vaid hoopis ühte enda jaoks erilist sündmust, mis kellegi teise jaoks eriline ei ole. Aga seda sündmust olen ma oodanut lapsest peale. Mitte just iga päev. Aga ikka vahel on meelde tulnud. Lapsena ma kartsin seda. Sest siis armastati rääkida selliseid lugusid. Eriti jäi meelde üks jutt mehest, kes läks Nõva kandis pohlale ja kellele ta kargas puu otsast selga. Aga mehel oli seljas nahkmantel. Eks ta visanud selle kähku seljast ära ja nii pääsenudki. Aga minul ei olnud nahkmantlit. Ja Nõva kandis pohlal me käisme ka. Aga tegelikult need lood olid vist oma marjakohtade peale kiivaste marjuliste välja mõeldud. Sest sellist asja pole muidugi kunagi olnud.

Aga täna ma siis ikkagi nägin teda. Ja see ei toimunud üldse mitte nii, nagu ma olin seda ette kujutanud ja unes näinud. Naljakas on sealjuures see, et unes nägin ma seda viimati just möödunud ööl. Aga seal see oli ka teisiti. Ta oli hall ja ootas mind metsas. Aga nüüd ta oli hoopis pruunikaspunane ja kargas välja maantee äärest kõrgest rohust. Ja kus veel! Kohe Paidest välja sõites, enne Sillaotsa surnuaeda.

Ja ta ta oli väga sale ja tõesti selline üllatavalt punakas ja tema keha moodustas üle tee hüpates täiuslikke kaari. Need on mul praegugi silme ees. Ma ei saanud kohe arugi, kes see on. Aga siis sain. Igatahes esimesest hetkest järgmisel.

Ilves!

Sest see ta oli. Ja nüüd ma siis nägin teda. Aga üldse mitte nii, nagu olin arvanud, et näen. Ja hirmus polnud ta üldse, hoopis hirmunud oli. Ja eksinud vist. Või rändamas uutele maadele. Sest on vist nii, et emailves hakkab praegu uusi kiisusid ilmale tooma, kui ta veel toonud ei ole, ja siis ta ajab eelmise suve noorukid enda juurest ära. Mingu ja vaadaku ise, mis see elu. Eks ta siis läinud. Ja auto alla ta ei jäänud igatahes, sest autosid tuli vastu ka. Ja igatahes nad peatusid aupaklikult. Ja ma mõtlen, kas kõik saidki aru, mis loom see oli. Sest kohe ta kadus ka. Aga see hetk oli siiski päris pikk. Ja need ilusad kaared.

Aga muidu on tänane lugu hoopis Grünewaldtide juures käimisest. Vanal Grünewaldtide kombel. Sest sinna minekuks, kui on õhtu, istutakse kõigepealt õhtupoolsel verandal ja juuakse teed. Kus sa siis ikka ilma teed joomata lähed. Ja muide ma sain täna Joeli käest värsket mett! Sellise varasuvise mee maitse oli päriselt meelest läinud. Küll see oli hea!

Aga veranda ees kasvab humal ja Silja sidus talle tänavu varakult ronimiseks nööri ja nüüd on teed juues kena vaadata, kuidas tuul teda kiigutab ja kuidas päike tema lehtedest läbi paistab.

Aga kui tee on joodud, siis minnakse lagunenud verandatrepist alla, tundes korraks roosiõite lõhna,
ja siis üle muru ja lehiste tagant mööda niisket rada, teadagi kuhupoole. Sinna, kus nad nüüd on siin.
Need Orrisaare vanad Grünewaldtid.


See on tamm nende luudel.



Need on lilled nende keskel.
Kurereha.

Ja need on nede nimed.

Aga seal õitseb nüüd ka teisi lilli, sest on varasuve õitsemise aeg.

Härghein.

Ja see on nende vapp. Kas kuusk või lehis, mine võta kinni.

Mina arvan, lehis.

Sest neil on siin palju lehiseid.

Ja kabeliaias on üks tohutu suur.

Aga see on see trepi ees lõhnav roos.

Grünewaldtide roos, sest eks kõik, mis siin on,

ole väheke nende oma.

Tema õitseaeg on, suvi.