Veel sellest õhtust

Olin juba tänased pildid üles pannud (eelmisse sissekandesse),

aga see päev polnud veel öelnud oma viimast sõna,

ega isegi eelviimast.

Sest päev on ju nii pikk.

Päikest oli, ja tuult oli ja Martini ja Liliani sünnipäev oli.

Ja siis veel rabises vihma katusele.

Ja siis tuli vikerkaar.

Ja siis läks päike looja

ja joonistas veel kuldse mustri

sinna saali seina peale,

vana häälest ära klaveri kohale,

millel Tiia püüdis ükskord kevadel, kui me siin saadet lindistasime

(selle pikk variant on muide 24. juuni õhtul Klassikaraadio eetris),

Alinat mängida,

sellise kuldse mustri.

Ja kui me siis mõisa verandal teed jõime, tõusis udu.
Ja hakkas liikuma.
Ja kuju muutma. Ja tõusis ja vajus.
Üks kits ka vahepeal käis seal udus.
Ja siia põllule on tulnud rukkirääk. Ja neid on veel kaks.

Öö oli valge ja nad rääksusid ja rääksusid vastamisi ega jätnudki järele. Enne tuli uni.