Muld. Lisi Grünewaldti unenägu. 2. Hommikul

Künd. Siia tuleb tuleval suvel kas rüps,

mis õitseb ja lõhnab.

Või rukis.

Muld. Keskhommikul. Värskelt lõigatud.

Täna hommikul. Kesakünd

vanal Orrisaare mõisa väljal.

Vihmane ja külm.

Aga kas juunihommik saab olla külm?

Jahe.

Muld

+++

Kas ma tukastasin või?

On see siin?

Ma tunnen põldude sügisest lõhna.

Ja mul on külm.

Teenijad on akna lahti unustanud.

Aga…

meil ei ole ju ometi enam teenijad.

Õige jah… Rose-Marie,

Rose-Marie,

mu vana-ea õnnistus,

kelle Georg mulle veel andis.

Sest sellele uuele riigile

ma ei sünnitanud enam poegi.

Sest selle jaoks neil polnud enam nime

Baron Schilling.

Kui ma ainult veel jaksaksin,

siis ma naeraksin kõva häälega

välja kõik need riigid. Ja selle nimede tähtsuse!

Aga oh seda Schillingite poisteõnnistust küll!

Mida ma eneses kandsin.

Nii nagu vana surnud Margaregi oli eneses kandnud

(ja ma mäletan teda kui vana Tanta Margat,

kui ma lapsena käisin neil Kuksemal külas ja varsti ta suri,

aga tol ajal oli tal ainult pool minu vanust!).

Sest kõik need Georgi vennad,

elavad ja surnud,

nende nimesid pidi Jürgensbergil

oskama peast nagu luuletust

Alfred

Siegfried

Alexander

Nikolai

Hans

Gotthard

Georg, mu Georg

Gneomar,

ainus, kelle tema ema

veel enne surma

matta jõudis

ja kellelt sai nime mu Neo,

ainus mu poeg,

kelle ma matsin,

sest teised tapsid ja matsid tundmatud.

Siis kuhu ma jäin.

Otto

Gotthard

Cäesar

ja

Benjamin.

Ainult Hildegard kuskil seal vahel,

aga tema ei loe. Sest tema ei kandnud Nime.

Aga kuidas siin võõras toas

on praegu see tuttav sügise lõhn?

Sest siis tuli sügis.

Floksid õitsesid ära.

Ja kõik juba teadsid,

et mina kannan enese sees

uuesti seda Nime.

Baron Schilling!

Ja kõik oli nii sellel suvel ja sügisel,

nagu ma käskisin.

Meie magamistoaks

sai ülevalt balkoni tuba.

Nagu ma Orrisaares

olin alati unistanud.

Aga seal oli ainult pööning,

kus me tol suvel veel selle aednikupoisiga,

mis ta nimi nüüd oligi,

aga mis tähtsust.

Sest mulle meeldis see balkon

ja kui tuli sügis, astuda hommikul välja

ja haista küpsete hiliste viljade lõhna

ja küntud maade ja tuleva aasta oraste lõhna.

Sest see oli väga õnnistusrikas sügis.

Ja kõik see Kuksema rahvas

tõstsid mütsi mu ees

ja teenijad tegid kniksu.

Selle ees, keda ma enda sees kandsin.

Neo.

Baron Schilling!

Ja hommikud olid nüüd külmad ja rõsked,

sest seal tulid varakult külmad,

mitte nagu siin tõotatud Saksamaal

(aga mina ei uskunud kunagi sellesse tõotusesse,

sest mul on ainult üks tõotatud maa, minult võetud),

kus sügis mädaneb soojuses.

Kuksemal tulid külmad.

Õhk sai selgeks ja puhtaks.

Ja mina ei kartnud külma, mu keha oli nii tugev,

sest ta oli kaks keha ja kaks korda tugev.

Mul oli veel seljas see õhuke siidist hommikumantel.

Ja kõrrepõldude terav lõhn

torkis mind läbi selle.

Mul oli kuum.

Nüüd mul alles on külm.

Isegi talvel Poolast

põgenedes

ei olnud mul külm.

Sest ma uskusin veel

et kõigi mu noorte poegade veri on alles soe.

Ja minuga koos oli Neo.

Aga Kuksema, nagu rahvas seal seda kohta ütles,

aidad said vilja sel sügisel täis,

nii et muist tuli kohe odavalt maha müüa.

Ja Georg ja mina

olime Jumalast pandud valdajaks sinna.

Nii oli usk.

Ja Georg, kus ta nüüd jääbki?

Miks ta ei tule juba?

Ah jaa. Ta on ju seal. Mäe peal.

Veel omas mullas, kuhu me tema panime.

Kuigi see polnudki enam siis tema muld.

Aga nad olid ikkagi kokku tulnud

ja võtsid veel korra mütsi maha

parun Schillingi ees,

oma tõelise härra ees!

Aga Neo oli juba siis noormees.

Ja oh seda poisteväge!

Nagu Shcillingite kohta ikka öeldi.

Sest need olid ilusad tumedad poisid,

need minu pojad,

ja äkilised. Riiakad olid!

Ainult Neo oli hele ja vaikne.

Aga need teised! Muudkui üks kraaklus.

Sest ma sünnitasin nad sõjaks.

Aga seda ma siis ei teadnud.

“Kuss nüüd, seiske vagusi, poisid!”

Sõda oli just möödas.

See väikene armas sõda,

mida too Republik,

mis temast sündis, Vabadussõjaks kutsuma hakkas

ja suureks asjaks veel tegi! Oh jah!

Kõik need mälestusmärgid!

Ja millist pahna

mu poisid seal Revali Toomkoolis õppima pidid!

Ja kuidas nad pidid veel sellele Republikile

sõjaväes truudust vanduma!

Aga selle eest nad ei sõdinud.

Nad sõdisid Saksamaa eest.

Sest Schillingid uskusid Saksamaad.

Ja isegi kui poleks uskunud…

Sest siis neil enam teist maad polnudki,

mille eest sõdida.

Aga nad rumalad uskusid. Riiakad, nagu olid!

Kui oli see eelmine sõda. Veel see väikene armas,

ja meie mõisa naistega kudusime

väerinna tarvis sokke ja kindaid,

sest seda sõda peeti siis väga suureks

ja kui Saksamaa Keisririik

Jürgensbergile raudteed ehitas,

sest see öeldi olevat Weltkrieg'i võitmise huvides.

Jah, see väikene raudtee!

Ta tehti ju otse ülevalt mäe pealt, mõisa hoonete tagant.

Ja Georg lasi ehitajatele iga päev liha viia.

Sest tema arvas, et meie tulevik ongi Saksamaa Keisririik.

Sest Venemaal enam ei olnud meil keisrit.

Ja kuidas nad eksisid.

Need mehed ja nende riigid!

Ja nende ajalehed, mis kõikides riikides alati

räägivad ainult valet!

Nagu mu vend Alexander,

kes uskus jälle sellesse uude Vabariiki

ja arvas, et meil on seal tulevik.

Ja tahtis veel oma Orrisaare täiega tükkis

sellele uuele Republikile riigimajandiks teha.

Aga ta tapeti.

Need, kes olid ta pärisosa

juba eneste vahel ära jaganud,

tapsid ta selja tagant, just Kuksema all,

kui ta vara hommikul

Tamsalu jaama sõitis.

Sest see uus väikene raudtee,

millele ta oma Orrisaare all

oli lasknud veel jõnksu sisse teha

(sest neil olid puust katused, mitte nii nagu Jügensbergis,

moodsast läikivast plekist, tulekindlad,

ja ta kartis veduri sädemeid) –

see väikene raudtee polnud veel valmis.

Ja neid ei leitudki kunagi.

Ei neid riigimajandi pabereid ega ta tapjaid.

Kuigi kõik teadsid neid nimesid pidi.

Hans ja Jüri, mõisa endised töölised,

kes said sealt endale talud.

Ja mina olin siis jällegi käima peal.

Ja see oli muidugi poeg.

Ja ma panin ta nimeks oma tapetud venna nime:

Alexander.

Küll me olime alles naiivsed!

Me uskusime, et tapjatele peab tasutama.

Et inimestele kuulub tasumine ja õigus.

Me polnud veel sõda näinud.

Seda õiget, mida ma nägin,

kui me põgenesime Poolast,

Gneomar ja mina.

Ja Rose-Marie oli veel kaduma läinud.

Tõeline sõda:

see oli see, et taevas ja maa põlesid.

Ja surnud sulasid tules just nagu lumi.

Ja Neo ei jaksanud enam.

Aga mina, ta vana ema

(ma arvasin siis, et vana)

ütlesin: tõuse.
Ja millegipärast me jäimegi tookord elama.

Ja Rose-Marie tuli veel välja.

Ja Gneomar elas mu kõrval

kuni ta suri. Üksinda.

Neo, minu poeg, ja mina,

kes ma ta matsin.

See oli sõda.

Kui taevas ja maa põlesid

ja inimesed põlesid nagu lumi.

Ja seegi sai läbi.

Ja kellegi surma ei uuritud.

Ja kellegi surma ei tasutud kätte.

Ja kõik surid ilma asjata.

Ja tollel sügisel balkonil, põldude mulla lõhnas

ei olnud nad keegi veel sündinud.

Me olime alles üks.
Mina ja Neo.

Ja oli veel varane hommik ja klaasverandal

käisid tasased sammud,

Mari, toatüdruk, läks seal,

Ma hõikasin talle alla:

Terre hommikut, Marri!

eesti keeles, nii nagu Orrisaares

oli meid õpetatud.

Ja tema vastas: Guten Morgen, Frau Baronin,

nii nagu Jürgensbergil oli neid õpetatud.

Ja nõnda pidi see kestma aegade otsani.

Lõhnavad sügised. Külvi ja lõikuse ajad.

Sest eks meie moodsast rehest tulnudki leiva lõhna

ja eks seal väljadel olnudki rukis tärganud.

Ja minus Neo.

Ma just nagu oleksin mullaga ühte heitnud.

Ja seal oli ilus muld. Raske ja siidine.

Sadadel sügisetel küntud ja seemendatud.

Rammusalt lõhnav.

See kõik pidi saama temale.

Aga ei saanud.

Ja tema ei saanud kellelegi.

Ma matsin ta sellesse võõrasse linna,

kuhu nüüd mindki maetakse

ja mille nime ma enam ei mäleta.

Polegi tähtis.

Uni. Kui tuleks veel uni. Uni.

Täielikum kui see siin,

kus Rose-Marie paneb akna kinni.

Peaks ütlema...

Aga las panna.

Ma tunnen ju seda ikka.

See muldade lõhn

on minus.

Ma olen jälle...

Ma pole enam mina.

Õnnistusrikas sügis,

kui meid ei olnud veel kaks.

Balkonil. Hommikul...