Teekond Tammsaarde. Õitsemine ja vihm.

Üks asi, mis meelde jääb sellest päevast ja sellest teekonnast:

jõhvikaõied Kodru rabal. Palju.

Aga tema, tupsukene, on juba vara kevadel ära õitsenud.
Ja tema pää on valgemast valgem.
Ja vihmad on seda pesnud ja tuuled on seda kamminud.
Ja varsti nad on ta täiesti
ära pesnud ja ära kaamminud.
Vihmad ja tuuled.
Tupp-villpea.

Aga ei tea, kas marju ka saab. Mõne ikka.
Murakas.

Aga on tõesti juuni ja rabagi tõesti õitseb.
Ja see on tema lõhn,
nüüd
ja siis kui tulevad palavad päevad:
sookail.



Aga tema ei õitsegi kunagi.
Rabade valitseja.
Sammal.


Aga teda oli tõesti palju.

Ja kohe nii ja nii palju.

Aga siis tuli vihm jälle üle maa

ja vihm ja tuul tulid üle vee

ja heledat vett kukkus tumedasse vette.

Ja kui me märjaks olime saanud,

tuli päike jälle välja

ja kuivatas ja soojendas

ja tegi meile palju head.

Ja me jõudsime rabalt kaskede alla,

kus kunagi olid need heinamaad

ja niitjad ja saod ja kuhjad.

Aga nüüd kasvab hein nagu tahab, ja saab vanaks ja keegi teda ei söö.

Ja kased kohisevad ja kägu kukub.

Ja varsti ta enam ei kukugi.

Viimased kukud veeel

enne jaani ja heina.

Ja soo õitseb omaette.

Ubaleht.

Tammsaare.

Ja see?

Eks vana katus.

Peab veel küll.

Ja see?
Eks vana peldik.

Ja uus pilv.

Ja õiedki.

Suvi.