Muld. Lisi Grünewaldti unenägu

Terve tänase päeva õhk oli kuidagi muldne. Külm ja niiske.

Hoidusin tuppa, pildistasin raamatust vanu pilte.

Õhtul jäi vihm üle, läksin rattaga raudteetammile.

Kui koju tagasi jõudsin, sõrmed ja varbad külmetasid.

Nagu sügisel. Ometi mitte. Ometi mulle meeldivad

selle suvel ilmad. Isegi see muldsus.

Metstaguse mahajäetud metsavahimaja sauna katus

oli nende vihmade raskuse all

lõpuks sisse langenud.

Maja katusel kasvab paks pehme rohelin sammal.

Mulle meeldib seal käia.

Aga terve tee sinna ja tagasi

mõtlesin Lisi Grünewaldtile.

Ma ei tea, miks see ilm viis mõtted nagu igavikku.

Sest eks temagi ole ammu juba muld.

Ometi ma saadan Sulle tänasest päevast tõenduseks

selle roosinupu. Suvi on alles ees.


Ja selle pojenginupu. Eks ole.
Ta on alles lahti minemata, tahtmist täis.



Aga sellesse on juba sadanud vihmad,
ta on saanud karikaks
nende selgele ja tumedale veele.

Aga Lisi Grünewaldti ma nägin unes.
Õigemini nägin end temana.
Kõigepealt see oli jutustus:
1888. aastal oli mõisas kõike küllalt,
raha ja hobuseid. Ja siis veel väike Lisi,
kõigi silmarõõm.
Ja siis ma olin tema. Umbes just 3-4-aastane.
Mul lubati kõike teha. Isegi ise lauta minna
ja jalad ära määrida. Ma tohtinudki seda karta.
Aga siis ma olin keset lagedat õue
ja ülevalt üle õue tormas alla
mõisa suur pull.
Ja ma ei jõudnud midagi teha.
Kukkusin murule istuli ja hüüdsin,
kuigi ma teadsin, et see ei aita, et kedagi ei ole.
Aga see aitas.
Suur pull keeras minu kohal kõrval ja tormas mäest alla,
raksaki kuskil läbi aedade.
Ja siis ma ärkasin üles.

Ja nüüd ma ei saa lahti mõttest
ligi 103-aastasest Lisi Baronin Schillingist.
Sada aastat hiljem.
Ja mis on mäletada sadat aastat?
Ja mul on tunne, et ma pean ka
elama 103 aastaseks,
et seda teada saada.
Ja see ajab mul külmajudinad peale.

Jürgensberg e. Kuksema u. 1905

+++

Ja nüüd ma olen varsti muld.
Ma tean seda.
Ma olengi. Aga varsti päriselt.
See on nii hea.
Ma olen nii kaua
tallanud seda võõrast maad,
et ma lõpuks lepin sellega:
saada temaks.
Ükskõik, peaasi et...
Kui ma siia Saksamaale jõudsin,
ma arvasin, et olen juba vana.
Ma olin viiekümne kuue aastane.
Ma arvasin, et niikuinii ma
suren varsti ära.
Sellest saab nüüd – mis ta saabki?
Siis oli tuhande üheksasaja neljakümnes,

Nüüd on. Ja mis ta nüüd oli?

1987.

See teeb

Nelikümmend... seitse aastat.

Rose-Marie tuleb mu juurde.
Aga ma ei räägi enam.
Ma olen juba kõik rääkinud. Ma ei jõua.
Ja ta on nii vana. Kas mina olen ka nii vana?
Kas ma olen tõesti selle vana naise ema?
Aga mina olen ju noor.
Ja nemad on noored.
Ben, Hans, Alexander.
Isegi Klaus. Isegi Georg,
keda ma nii kaua sõjast tagasi ootasin,
kuigi ma teadsin. Et ka tema jääb nooreks.
Ainult Gneomar, mu väike Neo
sai vanaks. Ja mullaks. Nii ammu juba.
Rose-Marie räägib minuga,
aga ma ei taha enam midagi kuulda.
Ma ei tee enam silmi lahti.
Ma näen.
Ma näen seda, mida alati.
Seda Jürgensbergi maja
üleval mäe peal.
Ja on suvi. Ja palav.
Ja akende kohal on need sakilised riidest varjud,
ja tubades on jahe poonimisvaha lõhn,
mis ajab mul südame natuke pahaks.
See on mu esimene suvi Jürgensbergil
ja justkui üldse mu elu esimene suvi.
1909. aasta. Ma olen 24-aastane
ja minus idaneb miski. See ongi tema,
mu väike Neo, kes pidi vanaks saama.
Aga mitte kunagi nii vanaks kui mina.
Seda kannan ma nende kõikide eest.
Aga õhtul, kui päike vajub puude taha
ja St. Johannise tee peal

ei sõida enam ühtegi vankrit,
me jalutame alla allikatiigi äärde.
Seal on alati see külma vee ja muda lõhn,
mis teeb mulle head
ja ma võtan jalad lahti ja torkan need vette,
kuigi Georg seda ei luba.
Aga mina olen Orrisaare tüdruk, allikatel kasvanud!
Ja mul on alati lubatud kõike teha.
Peaaegu. Ja mida ma loata tegin,
on unustatud. Mis ta nimi oligi,
see aednikupoiss, kelle pärast
ma terve suve raskesti haige olin ja mind
veel selle tüütu Adelega kuhugi Šveitsi veeti…
Jah, mis ta nimi oligi. Ükskõik.
Selle nimeks, kes minus kasvab,
kui ta on poiss, aga ma tean,
peab saama Gneomar. Surnute järgi.
Georgi surnud venna järgi.
Aga ma ei tõrgu enam nende seaduste vastu,
need on head. Need surnute seadused,
mulla seadused, ma tean nüüd seda.
Kui õhtu pole liiga lämbe,
me jalutame veel teed mööda Orrisaare poole
(aga mul pole mingit tahtmist seal kodus käia,
sest seal elas nagu keegi teine)
kuni Kabelimäeni. Ja ronime
noorte tammede vahelt üles.
Ma tean, et see teeb talle ainult head
ja ta elab seda vanemaks,
mida rohkem ma temaga
sinna üles ronin.
Seal on Georgi ema ja isa. Ja kaks venda. Muld.
Ja kui me tagasi jõuame,
lõhnavad maja ees floksid.
Jürgensbergi aednik on vana mees.
Ja õhtu läheb juba pimedaks.
Ja see on kõik, mis ma näen,
ja ma tunnen flokside lõhna.
Ja aiamulla ja alt tiikide külma vee.
Sellel suvel.
Kui minus see oli.
Neo.
Kui vana ta oli surres!
Ja ma ei saanud aru, kumb meist sureb.
Aga see kõik on uni.
Uni.
Ma ei ole juba mitukümmend aastat
lugenud ühtegi ajalehte.
Ega kuulanud raadiot.
Ja ma ei mõelnudki õppida seda uut asja, TV-d vaatama.
Sest sealt polnud midagi lugeda ega kuulata ega näha.
Ma olen näinud liiga palju riike.
Need tulevad ja lähevad.
Jürgensbergi ei vii mind keegi tagasi.
Neo ütles ikka, kui me veel elasime… koos:
Aga ema, sa ei tunneks seda kohta enam äragi.
Aga ta ei teadnud. Imelik,
ise ta oli seal sündinud. Aga see vist ei loe.
Mina olin seal sünnitanud.
Neo.
Mina oleksin tundnud. Alati. Ma tunnen ikka
sealt selle mulla lõhna. Ja vee.
Selle suve.
Ja siis me astusime klaasverandale
ja iga kord, kui ma sinna astusin,
tundsin ma uhkust,
ja mul oli sellest natuke häbi.
Aga mina olengi ju Baronin Schilling,
kõigi naiste seast maailmas,
ja mulle kuulub see ilus klaasveranda,
mis on veel palju uhkem kui Orrisaare oma,
mida ma lapsena pidasin kõige uhkemaks.
Sest ma mäletasin, kui see ehitati.
Ma sain siis neljaseks. Ja ma mäletan.
Sest oli aeg enne ja pärast klaasverandat.
Aga Jürgensbergi omal olid veel ilusad uksed
ja mulle meeldis neid lahti teha ja kinni panna.
Ja mulle meeldis häärberi suure plekk-katuse kõmin,
kui viimaks tuli äike ja põud sai läbi.
Siis ma juba teadsin kindlasti.
Neo.
See suvi.
Aga kõik see pärast. Uni.
Et see veranda võeti minult ära,
sest tuli uus riik.
Ja et see maa võeti minult ära,
sest tuli veel uus riik.
Ja et mu pojad võeti minult ära,
sest riigid tapsid poegi.
Uni. Laev,
mille pardalt ma nägin viimast korda Eestimaad,
mida ma kunagi ei õppinud nimetama Eestiks.
Et see laev läks merele ja maad ei paistnudki enam.
See oli uni. Ja kõik meie kohvrid,
millest lõpuks ei olnud midagi kasu,
kui me Poolast lääne poole põgenesime,

mina ja Neo, meie kaks.
Ja ometi on üks uni,
mida ma ikka ja jälle näen,
ja mis on tõelisem kui need uned
ja mida minuga ilmsi kunagi pole juhtunud.
Mis on ainult uni.
See suur mõisa pull, kes tuleb mäest alla
(aga meil Orrisaares polnud mingit mäge)
ja tormab minu poole
ja mina olen kolme-nelja-aastane
ja ma kukun ehmatusest muru peale istuli
ja hüüan appi,
kuigi ma tean, et kedagi ei ole.
Õu on tühi.
Lauda uks ainult seisab lahti ja mustendab.
Aga suur pull kappab minust mööda,
raksaki kuhugi aedadesse.
Ja siis ma ärkan. Iga kord.
Aga ma tean,
et nüüd see kord ta tuleb mu peale.
Ma ei karda enam
teda.


Paruni perekond Järvamaal. 1904. Linnape mõis.
See maailm ei pea kunagi lõppema.


See maailm on siiski lõppenud. 1921.
Nad arvavad nii.
Aga nad ei tea, et see pole veel kõik.