Ja siin on siis täna mu vahipost ja töökoht. Sest mujale polnud siin kuskil arvutit panna. Aga see orelikaas on väga mugav paik. Üldse siin on väga mugav. Hea töökoht, peab ütlema.Ja see soomlane, kes sisse tuli, küsis, kas ma mängin. Ma ütlesin, et arvuti mängib. Sest sealt tuleb tasakesi Masaaki Suzuki oma klavessiiniga, Bachi Prantsuse süidid. Ja need sobivad siia hästi, sest see on selge ja pehme kõlaga kirik, ilma suure kajata. Sest tema kumer puust lagi on nagu mõne pilli kõlakaas.
Aga toas olen ma sellepärast, et ilm on täna vihmane ja vilu. Ja siin on ka õieti nii hea ja rahulik. Käinud ogi seni ainult kaks meest, teine oli mu ema kodukandist. Rääkis viru keelt. Vana mees oli ja ostis katekismuse. Ta oli sellest lapsena lugema õppinud.
Aga see on veel eile õhtul, kui vihma ei sadanud, ainult tuul puhus ja ma käisin Kõpus surnuaias oma begooniaid istutamas. Aga tõesti, kas pole nii, et inimeste meelespidamine on nii vähe asja Jumala meelespidamise kõrval, sest mis on kõik need kenasti ülestehtud hauad selle maa kõrval, kus pole enam nime ega märki?
Ja need on leerilapsed, kas pole. Sest nad seisavad Kõpu kabeli altari ees. Aga see kabel põles maha juba Saksa ajal. Välgust. Seal on alusmüür ainult alles rohu sees.
Ja need kõige ilusamad ootavad veel eeskojas oma järge.
Aga väljas on nemad kõik. Nagu taevas, eks ole.
No comments:
Post a Comment