Tuesday, June 2, 2009

Kirikuvahis

Neil päevil sündis, et ma lasin ennast kirikuvahti määrata. Esmaspäevast neljapäevani ja vahikord kestab keskpäevast kuni kella viieni õhtul. See on, et sa teed ukse lahti ja vaatad, kas kedagi tuleb. Eile käisid kahed inimesed. Aga see oli ka esimene päev, kui kirikuuksed lahti seisid. Sest nii on see seni, kuni suvi saab läbi ja külmad tuuled puhuma hakkavad. Siis pannakse uksed uuesti kevadeni kinni ja tehakse lahti ainult nädala seitsmenda päeval. Või esimesel õigemini.

Kirik on päris külm alles talvest. Aga väljas õitseb sirel. Neid on seal ümber väga palju ja nad on tänavu väga suures õies.

Nii ta on. Kõik on alati valmis säetud.


Ja kõik on kirjas.



Ja valgus peab seal oma vahikorda, olgu päev mis tahes.





Aga ega sellel kirikuvahil midagi teha ei ole. Võib uidata surnuaias ja lugeda vanu kirju... Aga jah. Eks ole tõsi!




Ja natuke vähem vanu. Kevad on tõesti möödas. Kõik need pühad niisamuti.




Ja siis saab lesida kiriku ees puu all ja taevasse vahtida. Lehed kahisevad.






Aga kiriku ust tuleb ka hoolega silmas pidada. Valve on valve.








Ja selja taga on aed, kus õitsevad äraunustamind lilled.






Sest seal magab Gustav, kes tüdines ära elust inimesene. Aga tema mälsetuseks ehitas tema isa selle kiriku.







Varem käidi sinna sellest uksest. See oli veel vene ajal.



Saared lähevad saare külmades tuultes lehte alles siis, kui sirel läheb õide.





Ja õide ta läinud on.


Aga vahimehe päev on pikk.



Ja koju saab ta alles õhtuks. Kuigi see ei ole tema kodu. Aga eks me kõik oleme, nagu kästud on, võõrad ja majaslised siin maa peal. Nii et koju ikka. Lahkete inimeste majja.


Ja kui lähed alla randa, siis luidetel puhub mahe tuul ja õhtuvalgus teeb kõik selliseks.




Aga nüüd tuleb juba järgmine päev. See on, täna. Uus vahikord on ees ja hommikul tuleb kodunt välja minna.

Ja tee ääres peab oma vahti tema. Või vaatab niisama. Et mis asi see seal läheb. Ei saa kohe mitte arugi.


Nojah, ja siis on jälle sirelid. Jahe tuul täna, aga nad lõhnavad selles ikka. Sest see on nende aeg.


Värav.










Tuul.







2 comments:

  1. väga ilus seeria

    eriti sirelite meri ja rohelised vaated

    ja see on jah vägev

    Ma ei ole surnud ma elan...

    ReplyDelete
  2. Mõne pildi vaatamine viib teinekord kõige kummalisemate seosteni, heietusteni.

    Vist korda kolm või neli on tee mind sellest kirikust mööda viinud, aga alati peatuseta.
    Ometi jääb pilk sinna peale kinni pikemaks, nii kauaks, kui kirik paistab.
    On vast masajas, mõlesin esimesel korral vist, ja nõnda kuidagi ähvradavalt mõjuv. Või on selle kirikuõpetaja vari end igaveseks siia maalapi kohale laotanud, kelle üks naiskirjanik kunagi raamatusse raius?
    Aga siit vaid veidike edasi, järgmise maanina kandis sündis 91 aastat tagasi mu isa. Siia jumalakotta ta jalad teda vaevalt et tõid, sest enne kolis pere Võrtsjärve lähedale. Ristimise toimetas siiski siinmail õigeusu preester.

    Vaat niisugused uidud ja pikemad veel nende piltide mant...

    ReplyDelete

Followers